Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Hendrik Alla: kaubamärgi ori

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hendrik Alla
Hendrik Alla Foto: Mihkel Maripuu

Mul oli kuri kiusatus pealkirjastada see kommentaar lausega «Kõik on kodus», et parafraseerida Õllesummeri tunnuslauset «Kõik on kohal». Pealkiri oleks pidanud viitama sellele, et festivali populaarsus on vabalanguses, seda külastab järjest vähem inimesi ning käive kukub aasta-aastalt.




Siiski tundus see korraldajate suhtes ebaõiglane. Jah, tänavu polnud ehk kohal sellisid masse kui mõne aasta eest, kuid ausalt öeldes mulle sobiski see paremini. Vähem sabasid, trügimist ja võimalust, et mõni töll su oma Originaaliga üle valab.

Õllesummeri suurimaks hädaks pean hoopis selle orienteeritust madalaimale ühisnimetajale. Igal aastal algavad juuni keskpaigas jutud sellest, kas peab ikka pühal lauluväljaku pinnal joomatralli pidama. Heidetakse ette Heiki Ernitsa Lotte-stiilis reklaamplakateid.

Mingil hetkel hakkasid korraldajad ka muretsema ja üritasid festivali nimest õlut välja taandada, jäädes paljalt Summeriks. Turunduslikult üliloll ettevõtmine muidugi. Nii lõhutakse kõva kaubamärk ja Summer iseenesest ei kanna mingit identiteeti. Tänavu saadi veast aru ja räägiti endiselt Õllesummerist, aga kahju oli juba tehtud. Juhtivate õllefirmade pealikud imestasid ühest suust, et miks peaksid nad oma lavade ja kavadega suures mahus sponsoreerima festivali, mis isegi nime poolest õllest taandub.

Võib-olla on superfestivali vorm end ära elanud ja vaja oleks formaadimuutust. Aga nii suurt laeva on raske pöörata. Anna kas või täiskäik tagasi, aga otsekursil olev jäämagi läheneb vääramatu kindlusega.
Madalaim ühisnimetaja ongi sellele peole hapu meki andnud. Vist kõige enam kodus tunneb seal end paarikümneaastane Gyproki-rahadega jõmm. Ehkki programm peaks ju midagi kõigile pakkuma: ühel õhtul keskealistele, siis teismelistele tüdrukutele, rokimeestele ja lõpuks eestimeelsetele laelupjajatele.

Ometi on see festival, mida eestlane armastab vihata. Küllap on oma osa siin ka korraldajate hüperboolsetel PR-trikkidel. Mullu Marje Hansari mõttetera laste kohta, tänavu Reno Hekkonensi ärplemine lennujaamas invaliidi vedanud taksojuhiga. Mul on kuri kahtlus, et see on teadlik ja planeeritud tegutsemine – nii loll ei saa lihtsalt olla, et seda kõike siiralt teha.

Kogu teema võtab kenasti kokku lause, mille lauluväljaku direktor Riho Rõõmus ütles Postimehele reedel Õllesummeril: «Pärast viiendat õlut pole enam mingit vahet, kas on hea või vilets festival.»

Märksõnad

Tagasi üles