Eiki Nestor: hüvasti, senine maksupoliitika

Eiki Nestor Foto: Pm

Lühinägelikkus ja populism – need on kaks suurust, mis meid tõsises majanduskriisis tegelikult välja vihastama peaks. Ja ma ei pea siin silmas mitte ainult kodukootud kurbloolist komöödiat riigikogus ja pealinna volikogus teemal «Kas Tallinn asub Eesti Vabariigis või vastupidi». Nii mitmedki Euroopa tasemel tehtavad avaldused ei paista selles valguses palju targemad välja.

Languses on majandus tervel maakeral korraga. Seejuures ka kiirema arengu huvides teadlikult integreeritud Euroopa majandus. Sellise integreerituse astme juures pidimegi kõik koos sohu vajuma. Kuidas saab nüüd uskuda, et välja tirida õnnestub end igaühel eraldi?

Kohati jääb tunne, et mitmed Euroopa poliitikud on edukalt lõpetanud tsiviilkaitse kursused Nõukogude Liidus. Selle õpetuse kohaselt jäid pärast ülemaailmse tuumasõja ja üldise hävingu saabumist ellu kõik need, kes endale maski üheksa sekundiga pähe tõmbasid.

Võtame või naabrid lätlased. Lati kurss ei ole ainult Läti mure. See on ka Rootsi krooni mure, Eesti ja Leedu mure. Aga see on ka eurot kasutavate riikide mure, sest oleme põimunud. Kapital Euroopas pole liikunud mitte ainult vabalt, vaid ka kiiresti. Kahjuks pole muud poliitikad Euroopas jõudnud selle kiirusega sammu pidada, sest takistuseks on riigisisene ja lühinägelik hetkehuvi.

Kõige tüüpilisemaks näiteks on tööjõu mitte sama vaba liikumine. Piirangud seadmata jätnud riigid ei kaotanud ju midagi, nad hoopis võitsid, sest säilitasid töökohti. Ja sealt, kus juba legendaarseks muutunud Poola torumehed tööloata jäeti, viidi torud koos töökohtadega hoopis Varssavisse. Rääkimata veel Euroopa põhiseaduse kurvast loost.

Igasugused üleeuroopalised tervistavad rahasüstid turgutavad nii vanade kui uute liikmesriikide rahandust. Sellest kõigest võib aga väheks jääda, kui ei suudeta edasi liikuda põimunud majanduste loomupärase osa, ühise rahaga. Euro laialdasem kasutamine aitab Euroopal majanduskriisiga selgelt paremini toime tulla ning tore on, kui Wolfgang Münchau tasemel kolumnistid selle tõe ka avalikult kuuldavaks teevad. Seda vastupidiselt kõrgete ametimeeste veendumusele, et Maastrichti kriteeriumid on pühad ja puutumatud.

Kriteeriumid kui sellised peavad olema ja osa neist ei vaja ka kindlasti muutmist, näiteks laenukoormuse suurus sisemajanduse kogutoodangust. Osa neist tekitab aga sisulisi küsimusi.

Kas näiteks hinnakriteerium sellisel kujul ei ole mitte vastuolus loomuliku sooviga elatustaset ühtlustada? Võib-olla nõuab niivõrd integreeritud majandus hoopis uusi kriteeriume?

Näiteks palju ühtlustatum maksupoliitika või kokkuleppeline maksukoormus kogutoodangust? Siiani on vaidlused nendel teemadel näidanud küll üleeuroopalist kasu, kuid jäänud alla riigisisene erihuvidele.

Aga eurooplasi pole mõtet kiruda, sest ega me ise paremad ole. On ju Eestiski suudetud riigisisene poliitilise punktikogumise huvides muule Euroopale kaikaid kodaratesse loopida.
Oleme olnud aastaid maksupoliitika ühtlustamise vastased, edvistanud madala maksukoormuse ja lihtsate maksudega. Kuid kas see madal maksukoormus on meid kuidagi aidanud? Kas jäime meie ehk mättale, kui teised sohu vajusid?

Riigimeestena võiksime ükskord mõista, et elame Euroopas ja vananevas ühiskonnas, kus sotsiaalvaldkonna kulud paratamatult suurenevad. Kas maksame selle eest euroopalikult solidaarselt või igaüks ise? Solidaarne võtmine näib praegu paratamatusena. Solidaarne andmine eeldab aga, et oleme valmis selle eest ka solidaarselt maksma.

Eelnev on selge poliitiline vaidlus, mille kohtunikuks on tema kõrgeausus ise – valija. Ehk aga aitab meid õigele joonele lihtne aritmeetika ja puhas pragmaatika. Praegu kasutame Euroopa maksumaksja raha avalikes huvides 12 miljardi krooni eest aastas. Veel mõni aasta ning see lust ja lõbu saab läbi.

Kas koos eurotoetustega lõpeb ka teedeehitus, töötute koolitus, põllumajanduse toetamine, keskkonnakaitse, teaduse areng? Me oleme uskunud lihtsa maksupoliitika eelistesse ning teadnud samal ajal, et maksupoliitika on riigi käes oluline hoob majanduses muudatuste tegemiseks.

Nüüd, kus neid hoobasid tarvis oleks, selgub, et neid tegelikult polegi. Ent oleks tarvis, kas või tööjõu teadmiste ja tervise huvides, ilma milleta ei arene ükski majandus.

Täiesti selgesti on saabunud aeg öelda mitmetele senistele maksupoliitilistele tõekspidamistele «aitäh» ja «head aega». Maksupoliitika ei tohi olla takistuseks arengule ei seetõttu, et maksud on liiga madalad, ega ka seetõttu, et need on liiga kõrged.

Ma ei arva, et ülemaailmne majanduskriis muudaks korraga kõik Eesti erakonnad sotsiaaldemokraatlikuks, ja seda pole tarviski. Asi oleks seegi, kui muutuksime euroopalikumaks. Solidaarsemaks.

Tulumaks mujal (%)   

Proportsionaalne tulumaks   
Läti    25 (IMF soovitAb 23)
Leedu    24
Eesti    21
Rumeenia    16
Tšehhi    15
Ukraina    15
Venemaa    13
Bulgaaria    10
   
Astmeline tulumaks   
Rootsi    20–25
Poola    19–40
Ungari    18–36
Sloveenia    16–41
Malta    15–35
Horvaatia    15–45
Valgevene    9–30
Soome    8,5–31,5
Allikas: «Eesti konkurentsivõime uuring: tööjõu maksud ja töösuhte paindlikkus», 2008