Argo Ideon: kuiva seaduse leping

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Vastuoluline võltsimisvastane kaubandusleping ACTA jääb Euroopas vähemalt esitatud kujul jõustumata. Miks siis paljude riikide valitsuste poolt juba heakskiidetud leping läbi kukkus? Kas tõesti sellepärast, et ka europarlamendi enamus on söönud seemneid, mis Eesti põldudel ei kasva?

Asi on siiski veidi muus. Nagu märkis väga täpselt üks juuni lõpus Brüsselis ajakirjanikega kõnelnud Euroopa Komisjoni ametnik, ei ole ACTA näol tegemist lepinguga, mis ütleks, millised õigused on intellektuaalomandi valdajatel. Leping räägib sellest, kuidas tuleb olemasolevaid õigusi lepinguosaliste riikide alal jõustada. Mõte oli rakendada neid senisest hoopis karmikäelisemalt.

Siia ongi koer maetud. Digitaalkeskkonna seisukohalt on need olemasolevad õigused lihtsalt vananenud ja sobimatud. Internetis kopeerimist täielikult tõkestada on enam-vähem sama, mis keelata jõel voolamast.

Sestap on arenenud maailmas autoriõiguste ja intellektuaalomandi vallas kujunenud teatud habras tasakaal, kus seaduse poole pöördutakse põhiliselt siis, kui rikkumised on suured, kuritahtlikud ja selgelt kasusaamise eesmärgil toime pandud. Tavaline arvutikasutaja endale veebi lehitsemise kõrvale advokaati palkama ei pea.

ACTA tahtis aga lüüa kõike ühe mütsiga – nii võltsitud Louis Vuittoni käekottide eksportimist Hiinast kui internetist koopiate sikutamist. ACTA leping oli samm selle poole, et n-ö kehtivat intellektuaalomandi režiimi tuleks jõustada vankumatult, ülemaailmselt, kõigi vahenditega ja kõigil tasanditel. Sealhulgas internetis, kus ükskõik mille kopeerimine on võimalik ainsa näpuliigutusega.

Minu meelest on see olukord suhteliselt sarnane USAs 1920ndail kehtinud kuiva seadusega. Selline seadus oli muidugi võimalik kirjutada, reaalelus seda rakendada aga mitte. Tagajärjeks oli maffia õitseng ja seaduskuulekuse üldine allakäik. Eks ju ka punase tule all sebrat ületavat jalakäijat saaks ohjeldada, paigutades ristmikele automaattulega kuulipildujad. Põhja-Koreas saab võim niiviisi tegutseda, demokraatlikus riigis see eriti mõeldav ei ole.

Õnneks ei ole autoriõigused gravitatsioonijõud, mida ei annaks inimestevaheliste kokkuleppega muuta ja kaasajastada. Pärast ACTAt tuleks Euroopas keskenduda sellele, et töötada välja intellektuaalomandi kaitse sellised põhimõtted, mis tasakaalustaksid mõistlikult loojate, tööstussektori, tarbija ja hariliku internetikasutaja huve – ning mida oleks võimalik ka reaalses elus järgida ja jõustada. Europarlamendi otsus ACTA tagasi lükata annab selleks lähtepunkti.