Vello Vikerkaar

FOTO: SCANPIX

Olin oma hea tuttava juures külas ja küsisin tema pojalt Tiidult: «Mis tunne on, kui oled kakskümmend viis ja sööd ikka veel emme laua taga?» See oli mõeldud naljaks, aga ma taipasin kiiresti, et tegu on tundliku teemaga. Pärast Estonian Business Schooli lõpetamist magistrina turunduse alal ei ole poiss tööd leidnud.


Mu kohatut märkust jututeemaks võttes teatasid keskikka jõudnud sõbrad, et nende ja nende sõprade juba kahekümnendates eluaastates lapsed elavad sagedamini kodus kui iseseisvalt.

«Aga miks te neid minema ei kihuta?» küsisin viiendat õlut lahti korkides. Seejärel maalisid Tiidu vanemad mu silme ette pildi Eestist kui Hispaania tagasihoidlikumast versioonist, kus noortel pole peaaegu mingeid võimalusi midagi teha.

Tiidu vanemate sõnul need lapsed, kes on õppinud rahandust või ITd, töötavad ja teenivad piisavalt, et hankida väike korter ja iseseisvalt elada, aga kui ülejäänud üldse tööd saavad, teenivad nad äärmiselt nirult, olles samal ajal aheldatud galeeriorjadena Eesti ettevõtluslaevukeste alumistel tekkidel aerude külge.

«Arvuta ise,» ütles Tiidu isa, «kas sa saad üürida korterit, tasuda kommunaalid ja katta kõik muud kulud neljasaja euroga kuus?»

Kindel vastus oleks jah – kui sul on vähemalt üks toakaaslane. Ent mõned mujal levinud kombed pole Eestile lihtsalt omased. Londonis või New Yorgis võib leida kortereid, kus elab kolm äsja ülikooli lõpetanud noort, aga ma ei ole kunagi kuulnud millestki sellisest Tallinnas.

Tiidu vanemad olid kaljukindlalt veendunud, et Eesti laste elujärg on ränkraske, mistõttu ma vaikisin ja võtsin järgmise õlle.

Hiljem tuli Tiit koos meiega sauna ja ma võisin kõike otse tema enda suust kuulda. Talle oli pakutud paari töökohta, aga need ei olnud seotud turundusega ja palka oldi kõikjal valmis maksma vähem, kui ta enda arvates väärt oli.

Tundes kergeid süümepiinu varasema sõnavõtu pärast, kuulasin teda tähelepanelikult ja püüdsin noormehele kaasa tunda. Kuid siis meenusid mulle mu enda esimesed ülikoolijärgsed aastad, mil parim, mida ma sain endale lubada, oli tilluke tuba ühe Toronto kokaiinisõltlase kesklinnakorteris.

«Muidugi oled sa tööta,» laususin Tiidule. «Turunduse õppimine Eestis on nagu minna grislikarusid tundma õppima botaanikaaeda.»

Tiit heitis mulle pilgu, mis tegi selgeks, et talle oli koolis räägitud, et ta on väga andekas, ja kõrini täis pumbatud toda teie-olete-meie-tulevik-jama, mida noortele lõpetajatele igal pool pähe aetakse.

«Mida teavadki Nõukogude aja professorid turundusest?» jätkasin. «Ja kui nad ongi ise äri ajanud, siis on nende kogemused pärit tillukeselt maalt, kus elavad eristamatud, üht nägu valgenahad. Miks sa õige matemaatikat või füüsikat õppima ei läinud?»

Ma tean, et poleks pidanud seda ütlema, aga ma olin purjus – ja ütlesin. Ent nüüd, kainena, tagasi mõeldes leian, et see oli siiski enam-vähem õige. Ja selgus, et sellest polnud tegelikult midagi, sest minu puhtsüdamlikkuse tõttu tulid jutuks Tiidu tunded, ja nagu ütleb mu abikaasa Liina, on tunnetest kõnelda alati hea.

Tiit hakkas seepeale rääkima võitjate põlvkonnast: «Põlvkond, kel oli julgust, aga mitte alati mõistust, need võhikud, kes on haaranud enda kätte Eestis võimu, aga ei tahagi oma perset enam kergitada, et uus põlvkond saaks tööle asuda.»

«Õige, mees,» kiitsin takka, võttes märkmiku välja, et tema jutt kirja panna. «Anna tulla!»
Tiit andiski. «Need õnnetud persevestid, kellele kõik on teenus, isegi kunst, ja kes oma edu mõõdavad selle järgi, kas nad on teoks teinud Nõukogude aja unistused, mille nad said Soome televisioonist mingeid lääne seriaale vaadates. Ja see ongi nende kujutlusvõime tipp, tolle õnnetu lameda põlvkonna, kes kannavad beeže sandaale ja sama värvi sokke ka veel. Neil pole hinge, pole fantaasiat, ainult tühjus.»

Ma peaaegu ootasin, et ta hakkab laulma Bruce Springsteeni lugusid, aga selle asemel pomises ta midagi Bluri loost «Charmless Man». Ma polnud sellest midagi kuulnud ja olin sunnitud hiljem guugeldama.

Ma olen töötanud koos mõne Eesti võitjate põlvkonna esindajaga: inimestega, kes on sündinud 1960. aastate keskel, kes olid õigel ajal õiges kohas, «kes rajasid silla mineviku ja tuleviku vahele», nagu sõnas nende kohta kunagi ühes intervjuus Linnar Viik.

Võitjad võidsid ennast ise Eesti vürstideks ja ehkki ma ei kasutaks nende kohta nii hukkamõistvaid sõnu kui Tiit, olen näinud, et mõned neist on päris ärahellitatud ja laisad. «Ma pean mõne nädala puhkama ja alles siis saan võib-olla otsuse langetada,» ütles üks võitja mulle alles möödunud nädalal, kui pöördusin tema poole ettepanekuga osaleda ühes projektis.

See võitja oli just seda tüüpi, kellest kõneldakse sageli Eesti äriajakirjades teksti raames, mis on täis nii lipitsevat ila, et kui loed terve loo algusest lõpuni läbi, on tunne, nagu oleks sulle korralik klistiir tehtud.

Tiit oli vihane, aga ma mõistsin teda: tõelises meritokraatias oleksid paljud võitjad arvatavasti pidanud oma kohast juba loobuma. Oskused, millega nad 1990. aastate algul esile kerkisid, pole tihtipeale oskused, mida läheb vaja praegu. Ent Tiidu meelepahast hoolimata polnud ma kindel, kas just tema põlvkond oma sädelevate diplomite ja igasuguste kogemusteta on ikka parim asendus.

Nii et kui ma ka ei lasknud Tiidu sõnadel end täielikult veenda, imestasin siiski, kuidas nii suure sisemise põlemisega inimene pole veel töökohta leidnud. Kui suunata see energia töösse, ei suudaks keegi teda peatada. Võib-olla oli Tiit lihtsalt sihi liiga kõrgele seadnud?

Järgmisel päeval saatsin Tiidule e-kirja lingiga artiklile, milles tsiteeriti Toomas Hendrik Ilvest. «Püramiidi tipus on aga alati kitsas. Võitjatele järgnenud aastakäikudel on peaaegu võimatu teha nii kiiret ja edukat karjääri. 45-aastane juht või tippspetsialist kavatseb juht olla veel vähemalt 25 aastat.»

Ma kirjutasin talle, et 25 aastat kõlab kui vanglakaristus. Kakskümmend viis aastat sitsimist, et oodata, kuni võitja oma koha vabastab. Sestap tegin Tiidule ettepaneku minna Suurbritanniasse, jagada korterit mõnes kahtlases rajoonis Poola ja Leedu ehitustöölistega ja võtta vastu esimene töö, mida talle pakutakse.

Isegi töötamine Londoni McDonald’sis annaks talle rohkelt teadmisi etnilistest suhetest ja konfliktidest, tõhusast töötamisest ja sellest, kuidas jätta käsi torkamata tünni, milles podiseb 2000 kraadi juures sularasv. Kõik asjad, mida Eesti turunduskursustel kindlasti ei õpetata.

Tiit ei ole mu kirjale vastanud, mistõttu võin ainult arvata, et nõuanne ei läinud talle kuigi hästi peale. Võib-olla otsustas ta minna tagasi ülikooli matemaatikat õppima.

Liina sõnul on asi selles, et ma olen liiga tundekülm. Aga minu meelest on asi selles, et tõeline maailm on veel palju tundetum. Sõltumata sellest, millist mett määrib moka peale karjäärinõustaja ülikoolis, ei oota sind keegi, mitte keegi, kui sa ülikooliuste vahelt välja astud.

Sind ootavad ainult töökohad, mida sa soovid saada – ja töökoht, mille sa saad. Mõnikord lihtsalt tuleb võtta vastu see töö, mille saad.

Aga emme ja issi on sellest hoolimata olemas. Nemad hoolivad tõepoolest, sest nad teavad, kui eriline sa oled. Ja neil on alati mõni õllepurk külmikus varuks.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!