Microsofti Balti regiooni juht Rain Laane ja Skype Eesti juht Tiit Paananen küsivad, kuidas ära hoida Eesti kui e-riigi kuvandi vaikset murenemist väliselt uhke fassaadi taga.
Rain Laane, Tiit Paananen: tukkuv tiiger ootab äratust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti juba mitmendat korda Eestit väisanud Wall Street Journali ajakirjanik Ben Rooney arutles oma külastuse muljeid koondavas artiklis («The Many Reasons Estonia Is a Tech Start-Up Nation», WSJ 14.06) põhjuste üle, miks Eesti oma «eriskummalise keele ja kindlasti mitte kadestamisväärse ilmaga» on ometi saavutanud erilise kuulsuse infotehnoloogia kantsina.
Siinsete alustavate ja sariettevõtjatega vesteldes koorusid Rooney loos välja kõigile eestlastele hästi tuttavad fragmendid meie rahvuslikust enesemääratlusest – siinsest kehvast ilmast tingitud kannatlikkus, Nõukogude aja nappides oludes karastunud pealehakkamine, ettevõtlust soodustav ühetaoline maksusüsteem ja e-riik.
Kindlasti ilmestab see kuvand head tööd, mida oleme teinud Tiigrihüppest saadik Eesti kui e-riigi turundamisel, seda nii riigisiseselt kui -väliselt. Janunev soov oma riigi üle uhkust tunda on loomulik, nagu näitas ka juubeldamine äsja lõppenud e-rahvaloenduse maailmarekordi üle.
Veel saame Eestisse saabuvaid väliskülalisi jahmatada elektroonilise tuludeklaratsiooni, mobiilse parkimise või digitaalse retseptiga. Maine ja tegelikkuse vahel on aga alati ajaline lõtk, mistõttu pikemale eneseimetlusele e-ühiskonna puhul kohta ei ole.
Tõsi, IT-sektori tähtsus Eesti majanduse struktuuris on aastatega kasvanud. Sektoris, kus töötab vaid 18 000 inimest, on palgal ligi kolmandik kõigist uurimis- ja arendustegevusega tegelevatest inimestest eraettevõtluses.
Samuti moodustavad infotehnoloogia ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse 25 protsenti kõigist riigis tehtud eraettevõtete investeeringutest. Infotehnoloogia teenuste eksport on viimase nelja aastaga suurenenud kolmandiku võrra, olles ainuke ekspordivaldkond, mille numbrid majanduskriisi ajal kasvamist jätkasid.
Ent meie IT-tiigri toitmisel uute saavutustega peame arvesse võtma, et võrreldes kümne aasta tagusega on IT-lahenduste arendustsükkel tihenenud konkurentsi ja IT kui valdkonna arengu tõttu oluliselt lühem nii ettevõtte kui riigi tasandil.
Kui tänapäevane IT-ettevõte annab välja uue versiooni oma tootest või teenusest, tegutseb ta samal ajal juba mitte järgmise, vaid ülejärgmise või üleülejärgmise versiooni kallal.
Piltlikult – kui IT-ettevõte peaks uut versiooni väljastades viskama jalad laua peale, et tehtud töö vilju nautida, on ta peatselt kaotanud konkurendile nii selle laua kui ka tooli, millel istub.
See, et välisajakirjanikud ei kohku Eesti puhul kasutamast väljendit «Põhjamaade Silicon Valley» (nagu teeb seda John Leyden 19. juunil Briti tehnoloogialehes The Register), peaks meid endaga rahulolu asemel motiveerima meile antud usalduskrediiti väärikalt kasutama.
Sellepärast soovime alljärgnevas tähelepanu juhtida olulistele puudujääkidele, mis võivad meie enesega rahulolule lõpu teha kiiremini, kui enamik meist arvab.
Rooney rõhutab oma Wall Street Journali artiklis asjaolu, et Eesti on idufirmade arvu lõikes inimese kohta Euroopas esimene. Sellest ei peaks välja lugema muud kui eestlaste innukust ja oskusi uute lahenduste väljatöötamisel.
Idufirmade edasine areng eeldab aga kapitali ja kogemusi – mõlemat pakuvad Silicon Valleys väljakujunenud mudeli kohaselt riskikapitaliettevõtted või üksikettevõtjatest nn ingelinvestorid või äriinglid.
Riigi ning äriinglite ja investorite esindajate kohtumisel Tehnopolis on osapooled nentinud, et praegu puudub siinsel investormaastikul piisav omavaheline koostöö. Ent kas peaksimegi vaatlema Eesti investormaastikku eraldiseisvana? Kõne all olevad idufirmad on oma ambitsioonides ammu globaalsed, et pakkuda huvi ülemaailmselt tegutsevatele riskikapitaliettevõtetele.
Pigem saaksime soosida globaalse riskikapitali Eestile lähemale toomist, nagu on see õnnestunud äsja Tallinnas avatuks kuulutatud üleeuroopalise mängudele keskendunud ärikiirendi GameFounders puhul. Et ligipääs kapitalile ja investoritele on tehnoloogiakeskuse retseptis oluliseks komponendiks, on Eesti idufirmadel Tallinna rajatud kiirendi näol «koduväljaku» eelis.
Globaalsus on võtmesõna ka tehnoloogiasektori tööjõuturul. Kahe aasta perspektiivis jääb praeguse olukorra jätkumisel IT-sektoris täitmata kolm tuhat töökohta – need inimesed suudaksid tekitada aastas lisandväärtust 260 miljoni euro ulatuses.
Välismaisele tööjõule kehtivad Eestis aga endiselt tülikad, isegi solvavad piirangud, mille taustalooks on hirm massilise lihttöötajate immigratsiooni ja sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemide ees.
Elamis- ja tööloa protsessi ühe kurioosumina võib välja tuua kas või tingimuse, mis näeb ette uue kolmenädalase otsimisnõudega konkursi korraldamist välistöötaja ametikohale, kui olemasoleva töötaja elamisluba aegub.
Lisaks sellele tuleb välistöötajal tegemist teha takistustega, mis on seotud tema abikaasa sissetulekunõudega või pere integreerumisega (näiteks lasteaiakoha või võõrkeelse koolikoha leidmisega).
Kasvavat spetsialistide põuda püüavad ettevõtted leevendada ka tudengite palkamisega, mis omakorda halvendab olukorda e-ühiskonna teise tähtsa komponendi, haridussüsteemi jaoks.
Haridussüsteemi on oluline vaadelda kui ahelat algkoolist kõrgkoolini. Sten Tamkivi tõi oma märtsikuises usutluses Õpetajate Lehele («IT pole ainult nohikutele», ÕL 02.03) välja, et reaalainetega seonduvad stereotüübid – füüsika ja matemaatika kui igavad ja kuivad ained – tuleb murda võimalikult varakult: «Kui kellelgi oli põhikoolis igav reaalaineid õppida ning ta jätab seetõttu keskkooli lõpus matemaatikaeksami tegemata, lõikab ta endal väga paljud teed ära.»
E-õppe võimalused tugeva reaalainelise ja infotehnoloogilise baashariduse andmisel on valdkond, kus Eestil oleks kindlasti võimalus olla pioneer.
Lisaks ei tohiks infotehnoloogiat taandada inseneridele, disaineritele või projektijuhtidele – pigem on oluline interaktsioon nende ja mitmete teiste valdkondade vahel. Ka juuni algul toimunud start-up-konverentsil Latitude59 rääkis Taku Groupi tegevjuht Karin Hollerbach sellest, kuidas kõige paljulubavamateks kasvuettevõteteks on need, kes suudavad olla multidistsiplinaarsed – lahendada probleeme mitme erineva valdkonna tööriistu korraga kasutades. Näiteks tõi ta Eesti ettevõtte Fits.me, mis on virtuaalsete proovikabiinide tehnoloogia puhul ühendanud infotehnoloogia-, materjalide- ja robootikateadmised.
Riskikapitali sissevoolu ja kohalike äriinglite tegevuse soodustamine siinsete idufirmade arengu võimaldamiseks, tipptalentidest välistööjõu impordilt takistuste eemaldamine, haridussüsteemi ümberkujundamine juurest tipuni, interdistsiplinaarsete teadmistega spetsialistide kasvatamine – kõik nimetatud lahendused peavad teostuma era- ja avaliku sektori koostöös.
Samuti peame riigi ja üksikisiku tasemel individualismist lahti ütlema ning otsima koostöökohti meie lähinaabritega – Läti, Leedu, Põhjamaadega. Nagu kirjutab Soome tehnoloogiaettevõtja Antti Vilpponen Põhjamaade ja Baltikumi suurimas IT-ettevõtlusportaalis Arctic Startup – koostöös regiooni riikide vahel suudaksime luua ühisturu, mis poleks atraktiivne üksnes kohalikele ettevõtjatele, vaid ka globaalsetele investoritele.
Sel kevadel sündinud IT Akadeemia on lootustandvaks signaaliks era- ja avaliku sektori koostöö võimalikkusest Eesti kui IT-riigi jätkusuutlikkuse kasvatamisel. Lisaks uueks siseriiklikuks arenguhüppeks valmistumisele on Eestil kahtlemata ka piisavalt usalduskrediiti, et haarata enda kätte ohjad piiriülese koostöö osas ning kutsuda Läänemere piirkonna riiklikke institutsioone ja erialaliite üles ühiseid probleeme üheskoos lahendama. Väliskoostöö eeldab aga esmalt põhjalikku korrastustööd ja strateegiliste valikute tegemist koduõuel.
Kes peaks lahenduste otsimist koordineerima? 2006. aastal valminud «Infoühiskonna arengukava 2013» juures mängis juhtrolli majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, kelle haldusalasse jäävad ka olulised ettevõtluse ja infotehnoloogiaga tegelevad asutused nagu Riigi Infosüsteemide Osakond (RISO), Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja Riigi Infosüsteemide Amet (RIA).
Majandusministeerium on võimeline koordineerima ka koostööd töörühmadega teistes IT-poliitika edendamiseks olulistes ministeeriumides, nagu haridus- ja teadusministeerium (hariduse osas) või siseministeerium (immigratsioonipoliitika osas). Tähtsal kohal on ka riigikantselei juures asuv strateegiabüroo, mille koosseisu kuulub riigi IT-poliitikat koordineeriv info- ja kommunikatsioonitehnoloogia nõunik.
Lõpetuseks kutsume üles Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu nimel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi oma allasutuste kaudu algatama diskussiooni era- ja kolmanda sektoriga. Eesmärk on arutada ühiselt, kuidas ära hoida Eesti kui e-riigi kuvandi vaikset murenemist väliselt uhke fassaadi taga ning tunda oma riigi üle uhkust ka edaspidi.