/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
/nginx/o/2011/11/14/834226t1h73e0.jpg)
Äsja võisime Postimehest lugeda, et keskmiselt suutsid neli Eesti parlamendierakonda (kokku 37 895 liiget) mullu liikmemaksudena koguda 57 000 eurot ehk 1,5 eurot liikme kohta. Rõhutan: aastas.
Anvar Samost: liikmemaks kui lakmustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et summa konteksti panna, siis ühe väikese tenniseklubi aastane liikmemaks on üle 500 euro.
Sellest kaetakse klubi ürituste ja võistluste kulud, peetakse kodulehte ning tasutakse pisut ka ühele korralduslikku tööd tegevale inimesele. Klubis on ca 50 liiget ja aastas laekub seega makse üle 25 000 euro ehk rohkem kui sotsiaaldemokraatlikule erakonnale (17 200), Keskerakonnale (14 800), Reformierakonnale (13 000) ja IRLile (12 000).
Mis juhtub tenniseklubi liikmega, kes liikmemaksu maksmata jätab? Eks talle tuletatakse võlga meelde ja lõpuks arvatakse klubist välja.
Mis juhtub erakonna liikmega, kes liikmemaksu ei tasu? Mitte midagi. Reformierakonnas ei saa nad osaleda sisevalimistel, aga Keskerakonnas pole sedagi sanktsiooni.
Vahemärkusena: see tenniseklubi ei arva, et nad peaksid avalikest allikatest raha saama. See ei erista neid mitte ainult erakondadest, kelle puhul on maksumaksja raha kasutamine pigem põhjendatud, vaid paljudest muudest vabaühendustest, kes peavad järjest sagedamini mõeldamatuks liikmete käest raha küsimist.
Miks erakonnad liikmemaksu ei tähtsusta? See on ju esiteks tuluallikas ja teiseks oluline side erakonna ja liikme vahel? Ilmselt peitub eelmises lauses ka vastus.
Passiivsed liikmed sobivad hästi praeguseks keskmisele Eesti parlamendierakonnale. Nad on olemas, käivad valimas (kui vaadata Rahvaliidu lõpuaastaid, siis küll paraku mitte) ning vahel ka bussireisil üldkogule, kuid ei sega aparaadi ja liidrite tegevust liigse kriitika või ettepanekutega. Omamoodi on see reaktsioon aegadele, kus erakondade keskkontorid pidid võitlema «kõikvõimalike hullude aktivistidega».
Parteide tulust andsid liikmemaksud SDEs 1,47, Keskerakonnas 0,73, Reformierakonnas 0,59 ja IRLis 0,58 protsenti. Erakonnad said kümneid kordi enam raha annetustest ja riigieelarvest. Liikmemaksu nimel pole lihtsalt põhjust pingutada.
Passiivsed liikmed sobivad ka seepärast, et erakonda saab nende najal juhtida poolkinnise seltsina. Mäletate: «Miks sa sellest erakonna sees ei rääkinud!», «Mine kirjuta sellest Postimehes!» jne.
Ühiskonnale tervikuna on parteide muutumine suletud ja hierarhilisteks klubideks väga halb. Erakondade kaudu teostab rahvas parlamentaarses demokraatias võimu ja ükski aspekt sellest ei saa olla «erakonna siseasi». Ajalehe kaudu oma erakonnakaaslaste poole pöördumine on täiesti loomulik.