/nginx/o/2012/07/04/1200406t1h7510.jpg)
Venekeelse elanikkonna sissetulek jääb eestikeelsete inimeste sissetulekust maha, samas on nende tööpuudus suurem. Miks nii? Seletusi on palju, aga enamik neist keerleb kahe põhilise probleemi ümber – palju venekeelseid inimesi töötab (või töötas) hääbuvatel erialadel, nagu näiteks rasketööstus ja kaevandused, ja paljud neist oskavad halvasti eesti keelt.
Need seletused ei saa olla kogu tõde. Näiteks on eesti- ja venekeelse elanikkonna sissetulekuerinevused kõige suuremad hoopis Tallinnas, mitte rasketööstusele spetsialiseerunud Ida-Virumaal.
Ja enamgi veel – nõukogude ajal töötas suur osa eestikeelsest elanikkonnast põllumajanduses, ka nendest töökohtadest pole praeguseks palju järele jäänud. Paljusid võib üllatada, et ka eesti keele oskusest ei ole sissetulekuerinevuste silumisel suurt abi.
Nii USA kui Lääne-Euroopa uuringud näitavad, et probleem võib peituda tööandjates – nad eelistavad immigrantide asemel võtta tööle kohalikke ka siis, kui nende kvalifikatsioon (sh keeleoskus) on täpselt sama.
Kas aga eesti tööandjad soovivad vene nimega inimesi tööle võtta? Viisime sellel talvel läbi eksperimendi: saatsime erinevatele tööpakkumistele Tallinnas 1000 sarnast CV-d, pooled eesti ja pooled vene nimega. Valisime noortele sobivad ametikohad, mis ei nõua eriti suurt töökogemust.
Tulemused osutusid üsna sarnasteks Lääne-Euroopas ja USAs nähtule: kui eesti nimega kandidaadil on vaja saata umbes 10 CVd, et saada üks kutse tööintervjuule, siis vene nimega kandidaat peab saatma keskmiselt 13 CVd. Seega tähendab ainuüksi vene nimi, et on vaja saata 30 protsenti rohkem sooviavaldusi, ja seda ka siis, kui kvalifikatsioon on täpselt sama!
Väga huvitav on see, et vene nime korral mängib eesti keele oskus väikest rolli – katse ei näidanud erinevust nende vene nimega kandidaatide kohtlemisel, kelle eesti keele oskus oli «keskpärane» võrreldes nendega, kelle keeleoskus oli «väga hea».
Mida need tulemused tähendavad? Kõigepealt seda, et ainuüksi vene nimi toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, vähemasti keskmise Tallinna tööandja poolt. See ei tähenda ilmtingimata, et vene nimega inimestel on raskem tööd saada – tõenäoliselt leidub Tallinnas piisavalt tööandjaid, kes nime probleemiks ei pea, ja küllap ka selliseid, kes vene nime eesti nimele eelistavad. Aga kui kandideerida kõikidele sobivatele ametikohtadele, on vene nimega inimesed ebasoodsamas olukorras.
Püüdsime analüüsida, kas vene taustaga tööandjad käituvad teistmoodi. Kahjuks oli sääraseid tööpakkumisi tõsiseltvõetavate järelduste tegemiseks liiga vähe.
Teiseks näeme, et kandidaadi eesti keele oskus ei mõjuta kuigi palju nimekujuga seotud ebavõrdset kohtlemist. Küllap on eesti keele oskus sageli vajalik, kuid näib, et meie uuritud töökohtadel on nimi olulisem, vähemasti kandideerimise esimeses voorus.
Miks see nii on? Kas kardetakse, et teistsuguse kultuuritaustaga töösoovija ei sobi kollektiivi? Või lihtsalt ei taheta töötada koos teistsuguse inimesega? Võib-olla on selle põhjuseks ühiskonnas levinud eelarvamused mitte-eestlaste kohta?
Ehk ei süvene ettevõtjad CVsse piisavalt ja arvavad mingil põhjusel, et vene nimega kaasneb halvem kvalifikatsioon? Mis tahes on tegelik põhjus, katse näitab, et kohtlemine põhineb osaliselt inimese nimel ja mitte ainult kirja pandud oskustel.
Näib, et pooleldi on tõepõhi all linnalegendil, mis räägib vene nime eesti nime vastu vahetamisest selleks, et töökohta saada. Muidugi ei garanteeri ka eesti nimi töökohta, kuid viib sellele sammukese lähemale.