Sotsiaaldemokraadid: tühja maa tulevik?

Kajar Lember. Foto: Erakogu

Sotsiaaldemokraadid ei ole Michali riigireformi suunaga nõus ning tsentraliseeritud ja ametkondlikult killustatud riigijuhtimine ei tohi saada Eesti tulevikuks, kirjutavad riigikogu liikmed Neeme Suur ja Kajar Lember (SDE).

Iseenesest on tervitatav, et justiitsminister on ammu kõlanud riigireformi ideesse haakunud. Ülejäänud Eesti on ammu aru saanud, et võtmeküsimus ei ole mitte omavalitsuste mehaaniline liitmine, vaid ümber korraldamist vajab riigihaldus laiemas mõttes.

Lisaks sotsiaaldemokraatidele on ümberkorralduste olulisusele tähelepanu juhtinud nii omavalitsuste liidud, kodumaised teadlased, õiguskantsler kui ka välismaised organisatsioonid alates OECDst. Samal ajal on valitsuserakondade ladvik vaikne, sest tähtsamates küsimustes valitsevad koalitsioonis erimeelsused.

Nüüd siis andis justiitsminister Kristen Michal avalikkusele teada, et alustama peaks riigireformiga ja esimeseks sammuks võiks olla maavanemate kaotamine ja ning maavalitsuste muutmine lihtsalt teenuspunktideks. Kaalutakse ka ministeeriumides osakonnajuhataja ametikoha kaotamist ja muudki.

Riigireformi jutuga ei tulnud välja ei regionaalminister ega rahandusminister, kelle tööülesannetesse seesuguste ettepanekute tegemine kuulub. Ka valitsuse tegevuskavas ei ole riigireformi selge eesmärgina püstitatud. On ilmne, et teema tõstatas justiitsminister just praegu seetõttu, et rahastamis­skandaali summutada.

Kuid mitte see ei ole peamine probleem. Probleem seisneb eelkõige selles, et kui koalitsioon hakkab kuskil reformi tegema, siis lausa loomupärase liigutusega sirutatakse käsi kohalikule tasandile ja rebitakse sealt midagi välja, pannakse kinni, kaotatakse ära, koondatakse, vähendatakse või likvideeritakse. Nagu selles loos, kus kuningas kuu peale kippus. Kui ulatusest ja mõistusest puudu jäi, siis tõmbas too kuningas ära kõige alumise kasti – selle, millele kogu süsteem toetus.

Viimasel tosinal aastal on riigi tsentraliseerimine olnud Eesti tugevaim arengusuund. Omavalitsuste ja maavalitsuste positsioonide nõrgestamine, riigiasutuste struktuuride koondamine – kõik otsused nii keskele ja nii väikese ringi kätte kui võimalik – see on olnud pikaajaline riiklik poliitika Reformierakonna juhtimisel. Selle protsessi loomuliku osana on toimunud maavanemate politiseerimine.

Mis tulevik siis meid ootab? Kas Michali plaanide kohaselt kaotatakse maavanemad sootuks ja maavalitsustest kujundatakse dokumentide vastuvõtmise kontor? Omavalitsusliitudele jäetakse nende mittetulundusühingu staatus? Kitsalt ametkondlik juhtimine muutub üha valdavamaks, koordineeriv funktsioon kohalikult ja regionaalselt tasemelt kaob.

Riigiasutusi valitseb tippjuht isiklikult ülevalt alla välja. Likvideeritakse kohalik vastutus ja ametnikualgatus ning maakondadesse ei jää alles kedagi, kelle häält peaks Toompea kuulda võtma. Kodanikualgatusest ja kaasamisest saab sisutühi muinasjutt. Nii vist jah on see plaanis. Aga see on tühja maa tulevik. See ei ole riik, kus suurem osa eestimaalasi elada tahaks – olgu nad siis ükskõik millise erakonna valijad tahes.

Sotsiaaldemokraadid ei ole sellise arengusuunaga nõus. Tsentraliseeritud ja ametkondlikult killustatud riigijuhtimine ei tohi saada Eesti tulevikuks. Valitsus, mis tõukab endast ära inimesed ja eitab kohalikku elukorraldust, ei ole demokraatlikule riigile kohane.

Kohalik elukorraldus on riigi püsimise alus, aga mitte tüütu ja kallis ripats Toompea rinnaesisel. Riigireformi tulemuseks peab olema teenuste kättesaadavuse parendamine ja demokraatia tugevdamine, mitte aga teenuste ja demokraatia kaugenemine.

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse osas. Eesti vajab tugevat maakonda. Enne kui asuda maavalitsusi kaotama, tuleb maakondades luua tingimused tugeva omavalitsusliku juhtimise tekkeks kas või praeguste omavalitsusliitude baasil.

Paraku on omavalitsusliidud mittetulundusühingute staatuses ning selline positsioon ei soosi valdade ja linnade koostööd.

Selle asemel, et maavanema ametikoht likvideerida, tuleb kõigepealt lõpetada dubleerimine maavalitsuste ja omavalitsusliitude vahel. Mõlemale on pandud ülesandeks maakonna tasakaalustatud arendamine.

Ainult et esimesele pole enam jäetud ja teisele ei taheta anda võimalust seda rolli täita. Omavalitsusliidud peavad saama maakonna käekäiku mõjutada ja ühiselt asju korraldada ning kui omavalitsusliku juhtimisega asjad selged, loovutada sinna ka maavanema positsioon.

Samas ei tohi ka riigi esindatus maakonnas piirduda pelgalt avalduste vastuvõtmise kontoriga. Ka praegu on maavalitsustel hulk puhtalt riiklikke funktsioone, mida ongi kõige otstarbekam ellu viia inimestele ja tegelikule elule kõige lähemal – olgu siis tegemist riigiasutuste koostöö tagamisega, riigi maatoimingutega või riigi omandiõiguse esindamisega kohtadel.

Ühtsete teeninduspunktide loomine maakondades ei ole uus, küll aga vägagi asjakohane teema. Miks siis mitte lasta see töö praegustel maavanematel ära teha? Riigiasutuste koostöö korraldamine on ju nende ülesanne.

Mis puudutab ministeeriume ja riigi ametiasutusi, siis siin on tõesti mitmeid võimalusi töö tõhustamiseks. Justiitsministri pakutud osakondade nimetamine talitusteks ei ole kindlasti sisuline muudatus. Näiteks võiks tuua aga kas või politsei, kelle abile ja kaitsele me kõik loodame. On üldiselt teada, et politseijaoskondades on inimesi puudu ning konstaablil ja patrullidel piiratakse läbisõitu.

Käesoleva aasta alguses koostatud sisejulgeoleku valdkonna juhtimise analüüsis leiti aga, et politsei- ja piirivalveametis on 152 planeerimise ja koordinatsiooniga tegelevat ametikohta selgelt liiast. Muudatused peavad olema suunatud inimeste paremale teenindamisele – siis on asjal mõtet.

Riigireformi teema algatamise teates nimetatakse reformi esimeseks eesmärgiks vajadust välja selgitada, kuidas riik toimib. Kas tõesti selline teadmine meie valitsuskoalitsioonis puudub? Kummastav ja kurvastav on sellist avaldust koalitsiooni juhtivalt jõult kuulda. Kindlasti on Eestis erakondi, poliitikuid, ametnike ja inimesi, kes ei ole veel kontakti oma riigi ja inimestega kaotanud.

Reform eeldab riigi ja ühiskonna toimimise väga head mõistmist. Puusalt tulistamise ajad peaks olema ka meie noore riigi juhtimises juba ajaloo osa. Pink on ju pikk, miks on reformima asunud need, kes alles riigi toimimisest aimu tahavad saada?

Riigikogu õiguskomisjoni liige Neeme Suur oli aastatel 2008–2011 Lääne maavanem. Ta on olnud Risti vallavolikogu esimees ja vallavanem.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Kajar Lember oli aastatel 2002–2009 Tabivere vallavolikogu esimees.