Idanaabriga võrreldes kallimad hinnad mitmetele, peamiselt aktsiisiga maksustatud kaupadele on olnud aastaid mootoriks, mis üle idapiiri toimuvat salakaubaäri käigus hoiab. Peamiselt tuuakse siinpool piiri müümiseks kütust, sigarette ja alkoholi. Sageli üsna varjamatult, vähemalt väikeste koguste puhul, mis taskutesse, kotti või kütusepaaki mahuvad.


Kuna tööpuudus on Eestis jätkuvalt kõrge, leidub üha enam neid, kes aktsiisikauba toomisest omale peamise sissetulekuallika on saanud, jättes kogu toimuvast kohati mulje, et Eestis on piirkondi, kus seadusrikkumisest on saanud omamoodi liim, millega püütakse paigata auke olematu regionaal- ja nõrga sotsiaalpoliitika viledas kangas.

Riik aga, kel salakütuseäri tõttu igal aastal arvestatav summa saamata jääb, ei ole toimuvaga sugugi rahul. Nii on maksu- ja tolliamet läinud karmi korra teed ning hakanud üsna jäika joont ajades maksustama kütust, mis nende arvates ei ole mõeldud autoomaniku enda tarbeks, vaid mille kohta on põhjust arvata, et see hiljem paagist välja pumbatakse ning teistele kasutajatele edasi müüakse.

Selles, et seadust tuleb täita, ei saa olla küsimustki. Küll on aga mõneti küsitav olukord, kuhu maksu- ja tolliamet on selle seaduse rakendamisel pandud.

Seadus näeb ette, et kütust võib riiki aktsiisivabalt tuua niipalju, kui sihtkohta jõudmiseks vaja läheb, kui see on kas paagis või kümneliitrises kanistris ning seda ei kasutata mujal kui samas sõidukis. Selleks aga, et kindlaks teha, milline nimelt on sõiduki sihtkoht, ei ole maksuametil teha muud, kui uskuda – või mitte uskuda – juhi sõnu. Nagu täna Postimehes ilmuvast loost selgub, sageli ei usuta.

Tõestada seda pole aga kerge ei ühel ega teisel poolel. Nii hoitakse autojuhte piiril terveid ööpäevi, neid kuulatakse üle, tehakse selgitustööd, et viimased kas koduigatsusest või lihtsalt tüdimusest lõpuks murduksid ning tunnistaksid, et enne sihtkohana nimetatud Poola asemel sõidetakse vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele.

Ja siit saab alguse probleem, mis vajab lahendust: tekkinud on olukord, kus tollitöötajad on pandud äärmiselt ebameeldivasse seisu – nad peavad toimima ilma, et neil oleks tegelikult mingit otsest alust, millega põhjendada oma kahtlusi.

Jääb üle vaid piiril kinni hoidmine – ja seda võiks, kui sooviks pahatahtlikult asjale läheneda, võrrelda veenmismeetoditega, mis sobivad enam kokku hämarate keldrite ja raskete ahelatega.

Selles olukorras on võitjaid raske näha. Kahju on autojuhtidest, kes tõepoolest Poolasse või Saksamaale või Soome sõita plaanivad, kuid selle asemel ööpäeva ülekuulamisel peavad veetma.

Kahju on tollitöötajatest, kellele on antud ülesanne, aga seadusest pole piisavat tuge selle täitmiseks. Ja ehkki on selge, et seadus on järgimiseks, on kahju ka neist lihtsatest inimestest, kelle jaoks aktsiisivaba kütuse müük tähendas õrna piiri, mis hoidis vaesuse ja töötu abiraha neist seni veel eemal.