Arko Olesk.

FOTO: Mihkel Maripuu

Ilmselt ei ole Einsteini kuulsast valemist E=mc2 saadik ükski teine fundamentaalfüüsika kontseptsioon tunginud nii sügavale tavainimese teadvusse, kui seda on nüüd suutnud Higgsi boson. Juba selle nimetuse ühtaegu lihtne, samas arusaamatu ja müstiline kõla ahvatleb vaba mõttelendu.



Eriti pärast eilset on sellest ilmselt kuulnud juba kõik, ent seletada, millega on tegu, suudavad kardetavasti vaid vähesed. Nüüd võib suure tõenäosusega öelda, et seni vaid teoorias kujutletud osake nimega Higgsi boson on ka tegelikult olemas. Aga mis meil sellest? Ahju bosoniga ei küta ja hamba alla ka ei pane.

Võiks pikalt rääkida sellest, kuidas Higgsi bosoni avastamine on teaduse teoreetilise ja eksperimentaalse poole ühine triumf. Kuidas imeliselt hästi maailma seletav osakestefüüsika standardmudel sai paika viimase puuduva tugitala.

Kuidas Šveitsi ja Prantsusmaa piiril asuv 27 kilomeetri pikkune hiigelkiirendi LHC on insenerioskuste ja materjaliteaduse tippsaavutus, mille viljad varem või hiljem ka tavainimeseni jõuavad, näiteks paremate röntgeniaparaatide näol.

Kuid lühidalt kokku võttes: ega ei olegi midagi peale intellektuaalse põnevuse. Tunde, et oleme sammu võrra lähemal universumi aluste seletamisele; et suurte avastuste aeg ei ole veel läbi; et ka Eesti teadlaste käsi on selle juures väikest viisi mängus.

Euroopa Tuumauuringute Keskuse tegevus on teaduse populariseerimise mõttes olnud tähelepanuväärselt silmatorkav. Keskuse tegemisi on saatnud nakkav elevus, alates LHC valmimisest kuni nüüdse Higgsi bosoni (arvatava) avastamiseni.

See elevus ei ole alati teadlaste teadlik kommunikatsioonistrateegia, kuid annab seda tugevamalt märku, et teaduses on endiselt peidus see aegumatu miski, mis suudab inimesi paeluda ja inspireerida.

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis, kuhu teadlased ja ajakirjanikud eile avastusest teavitava seminari veebiülekannet ühisvaatama kogunesid, küsiti asjaga seotud Eesti teadlastelt, kas osakestefüüsika on nüüd valmis. Peetakse Higgsi bosonit ju praegu osakestefüüsika aluseks oleva ja hästi maailma seletava standardmudeli viimaseks puudu olnud tükiks.

Vastusena kõlas «ei». Esiteks on olemasolevas teoorias veel silumist ja täpsustamist omajagu, teiseks võib teaduse varasema ajaloo põhjal eeldada, et harva saab milleski lõplikult kindel olla. Arvati ju pisut rohkem kui saja aasta eest juba korra, et füüsika on valmis ja seal suurt enam midagi avastada pole.

Kui me neist tulevastest avastustest ette teaksime, siis ei oleks ju enam põnev. Aga Higgsi bosonilt tasub õppida, et mütoloogiline aura ja kõlav nimi aitavad kergemini üle inimeste tähelepanuläve pääseda.