Riigikogu liige Evelyn Sepp kirjutab oma ajaveebis, et täna Postimehes ilmunud Jaak Alliku arvamuslugu valimissüsteemi muutmisest näitab, et Allik sarnaselt peaminister Andrus Ansipiga soovib seadustada kõva käe poliitikat.
Evelyn Sepp: Allik tahab kõva käe poliitikat
4. märts 2009, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tea, mis on lahti, aga viimastel kuudel on taas tärganud debatt kokkuhoiust demokraatia arvelt. Kummastavalt näivad siinkohal täitsa ühes parteis olevat ka sellised targad inimesed nagu Andrus Ansip ja Jaak Allik.
Esimene räägib julgelt sellest, kuidas valimised tuleks viia ühele ajale, sest see hoiaks raha kokku ning teine kolmapäevases Postimehes sellest, kuidas riigikogu koosseisu peaks vähendama ning viima selle valimisi majortaarseks - ühemandaadilistesse ringkondadesse, sest ka nii hoiaks kokku.
Repliigi korras olgu see lühidalt lahti seletatud, miks nende mõtete omanikud on nn ühe partei mehed, ehk siis tegelikult kõva käe poliitika pooldajad, kuigi nad püüavad seda mõtet kindlasti mingi muu jutuga roositada.
Eesti oludes valimiste ühitamine tähendab sisuliselt seda, et valijatel kaob 4 aastaks ära igasugune järelevalve võimalus. Erakorralisi valimisi kergel käel võimaldada on riskantne ja Eestis neid täna ka praktiliselt läbi viia peaaegu võimatu. Seevastu parteidele ja nende kandidaatidele on valimistsüklite mittekattuvus tõetunniks ja usalduse kontrolliks küll.
Ja kui Ansip räägib, et just sellesama valimistsüklite kattumatuse tõttu peab kogu aeg kampaaniat tegema ega saa üldse sisulist tööd teha, siis palun väga - Krõlovi valmis orkestrist oli ju ka peamine probleem selles, et orkester istus kogu aeg valesti koos, mitte aga mänguoskuses endas ...
Mõni minu parteikaaslane on öelnud, et ideed peab arutama. No las siis arutame, aga mina ei näe selles küll mitte midagi toetamisväärset.
Alliku jutu varjatud iva on aga selles, et vähenev riigikogu vähendab ka teda valinute proportsionaalset esindatust. Mida tugevam mandaat, seda väiksem on võimalus, et esindatud oleksid väga erinevad huvirühmad.
Küsigem aga - kas Eestis on mõni inimgrupp ja tema vajadused, mõtteviis üle- või pigem alaesindatud, siis räägime edasi.
Ühemandaadiliste valimisringkondade mõju oleks Eestile pigem kolgastav, mitte Eesti kui terviku huvide esindamist soosiv ning poliitiline konjukturism saaks veelgi enam hoogu, räägimata sellest, et suured parteid, kellel on suhteliselt tugev organisatsioonline võrgustik, võtaksid senisest veelgi enam kohti - proportsionaalselt muidugi...
Eesti demokraatia tervist silmas pidades ei ole see nagu õige koht kokkuhoiuks.
Pealegi veel üks aspekt, miks 101 on parem kui 51 või 71. See on pisut praktiline. Riigikogus on täna enam-vähem 11 alatist komisjoni ja isegi kui mõned neist kokku panna, jääks neid siiski märkimisväärne hulk. Igas komisjonis on siis seega keskmiselt 9 inimest.
Eesti liitumisega EL, ehk Euroopa muutumisega siseriigi pikenduseks, käib igal nädalal lähetuses tavaliselt vähemalt paarkümmend saadikut ja tegelikut võiks neid isegi Eesti huvides oma silmaringi laienamas käia veelgi rohkem.
Ja ka vähendatud koosseisu juures jääks see vajadus samaks. Küll aga vaadakem, millise kvoorumiga töötaksid riigikogu komisjonid, mis on vaatamata skepsisest peamised vaidluste ja töötegemise kohad. Mõnel puhul osaleks iganädalaselt selle töös siis ehk vaid paar inimest.
Milliseid arutelusid ja millise laia spektri huvirühmade huvisid ja vajadusi seal siis suudetakse kaitsta ja arvesse võtta, jääb minule küll arusaamatuks. Ütleks isegi nii, et üksi iseendaga on päris võimatu vaielda. Parlament aga just vaidluste pidamise koht ongi, kus peab olema esindatud võimalikult lai hulk eriarvamusi, mitte aga vastupidi!
Nii et siis veel kord: Allik ja Ansip näivad mõlemad toetavat nn kõva käe poliitika juurutamist Eestis, kus parteidel oleks just nimelt suurem jõud ja kontroll demokraatia struktuuride üle, aga kõrgema võimu kandjal endal jällegi väiksem võimalus teostada järjepidevalt oma usalduskontrolli.