Hardo Pajula

FOTO: Liis Treimann

Ning lõpuks tuleb õhtu nael
ja kaua pöörleb laevakruvi
tants algab ’Lermontovi’ lael
mis lõpeb siis kui möödub suvi.



Nii lõpeb 1975. aastal kirjutatud Jüri Üdi luuletus «Suveteater». 37 aastat hiljem kirjutab Mihkel Mutt: «Nimelt on Euroopa ühe inimühiskonna võimaliku arengutee lõppfaas, üleküpsenud staadium, kaunis loojak, mille päike näis vahepeal jäävatki horisondile rippuma nagu mingis tohutus teatrietenduses (PM 18.6.12)». Kui 1980. aastate keskel võis Hans Magnus Enzensbergi hinnang Euroopale tunduda kohatult pessimistlik – saksa literaat nimetas kontinendi poliitilist pealisehitust Schönwetterkonstruktion’iks –, siis praeguseks on vist kõigile selge, et Euroopa Liit on hiiglaslik varasügisesse jõudnud suveteater. Aeglaselt hämarusse mattuva lava tuulevarjulisel küljel õhtukiirtes peesitav Eesti Vabariik on paraku osa samast näitemängust. Selle tõsiasja adumine läheb aga palju aeglasemalt.

Eurostati igakuise kindlustunde indeksi järgi vaatasid juunis kõige lootusrikkamalt tulevikku Läti, Eesti ja Rootsi elanikud. Eesti riigivõlg on eelarvekriisis sipleva mandri madalaim, kogu maa on kaetud internetiga ning elukorraldus on teadupärast jätkusuutlik, innovaatiline, teadmistepõhine, sotsiaalselt vastutustundlik jne. See kõik on vahva, ent siiski vaid suveteater.

Jätame Euroopa loodushääled (jätku­suutlik, innovaatiline ja need teised) nüüd hetkeks sinnapaika ja vaatame asju nii, nagu nad parajasti on. Punkt üks, Eesti riigil pole olnud tarvidust end kurguauguni täis laenata peamiselt seetõttu, et siinsed ettevõtted ja majapidamised tegid seda omal käel valitsuse abitagi. Kui käimasolev kriis meile aga midagi on õpetanud, siis vahest seda, et piir avaliku ja erasektori võla vahel on väga tinglik. Tõsi küll, erasektor kohaneb riigist tavaliselt palju kiiremini, ja nii on Eesti võlakoormus viimasel kolmel aastal kiiresti kahanenud (selle juurde tuleme punktis kolm kohe tagasi).

Punkt kaks, Eesti Vabariigi kõige olulisemaks tuulevarjuks on kokkuhoiuajastule kinda heitnud Rootsi majandus. Nii kasvas Rootsi majapidamiste laenujäägi suhe SKTsse kahe esimese kriisiaasta jooksul 10 protsendipunkti võrra. Niipea kui nimetatud suhtarv möödunud aastal stabiliseerus, hakkasid sealsed kinnisvarahinnad kohe vaikselt allapoole tulema. Meil pole põhjust kahelda, et kui hindade praegune unine liug järsuks kukkumiseks üle peaks kasvama, kuulutavad Rootsi pangad Eesti suve kohe lõppenuks. Punkt kolm, alates 2008. aasta lõpust on Eesti residendid maksnud välismaalastele tagasi ligikaudu 3,6 miljardit eurot, millest ekspordi kaudu on tagasi teenitud üksnes 1,1 miljardit. Tekkinud 2,5-miljardilist auku on paigatud põhiliselt Brüsselist saadud toetustega.

Mis saab siis, kui Euroopa Liidul pole seda raha enam võimalik meile kinkida, küsis hiljuti (PM 29.5.12) Tarmeko KV juhatuse liige Jaak Nigul ning julges seepeale kahelda, kas Eesti Vabariik ikka vajab nii palju ametnikke, muuseume ja jätkusuutlikke innovaatikuid. Järgnenud valuline reaktsioon – minu kätte sattusid Raul Eametsa (professor), Rainer Katteli (professor) ja Merle Pajula (emeriit­ametnik) vastukajad – tõi mulle äratundmise, et ma olen seda lavastust vist tegelikult juba näinud. Ainuke innovatsioon on see, et kui Karusoo hoidis oma «Popis ja Huhuus» peni ja pärdikut laval, siis meie võrdsete õiguste epohhil on mõlemat spetsialisti edutatud: üks on lavastaja ja teine projektijuht. Soojas õhtupäikeses õlut limpsiv publik ei tee märkamagi, et midagi viltu on.