Priit Pullerits: meie mees

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu

Kui Erki Nool rääkis ülemöödunud kümnendi keskel, enne kui ta midagi suurt üldse võitnud oli, et läheb püüdma kuldmedalit, pidas ajakirjandus seda suurustlemiseks. Aga kui Rein Taaramäe teatas enne Tour de France’i Eesti esitabloidile, et tahab parima noorratturi valge särgi võimalikult kiiresti selga saada, et «mõjutada rivaalide vaimu ja näidata – see särk on minu ning teil pole mõtet üritadagi», ei kergitanud kõmuleht, isegi mitte üldsus, sellise enesekindluse peale kulmugi.

Taaramäe on ka varem kasutanud suurtest sihtidest rääkides kõnepruuki, mida aastaid tagasi oleks pahaks pandud. Nüüd aga ei panda ja isegi ei muiata. Asi pole selles, nagu oleks ta palju võitnud ja võib seetõttu endale palju lubada. Pole ta peale paari Eesti meistritiitli, mulluse ühe etapi Hispaania velotuuril ja profimaailmas teisejärgulise Tour de l’Aini kolm aastat tagasi, võitnud seni suurt midagi.

Samuti ei peitu Taaramäe kõvu sõnu seediva suhtumise põhjus selles, nagu oleks tagasihoidlikkust väärtustav ajastu asendunud üldise kiidukuklusega. Põhjus, miks Taaramäest on saanud Eesti küllap armastatuim sportlane, peitub selles, et ta on endiselt lihtne Vändra poiss, justkui üks meie endi seast – niisugune, keda enamik ihkaks sõbraks. Mis siis, et ta elab suure osa aastast Monacos, rikkurite paradiisis. Neile, kes Taaramäe ütlemisi jälginud, pole jäänud märkamatuks, et tegemist on ihult ja hingelt Eesti patrioodiga.

Fakt on see, et paljuski kujundab suhtumise tuntud inimestesse ajakirjandus. Eesti ajakirjandus, mis pahatihti otsib skandaale, armastab Taaramäed – kes ei ole andnud ainest mitte ühekski skandaaliks. Aasta tagasi meediasse lekkinud rahvusvahelise rattaliidu UCI suures nimekirjas kuulus ta nende väheste tippratturite hulka, keda ei ole vereanalüüside põhjal mingit alust dopingu tarvitamises kahtlustadagi.

Ajakirjandus armastab Taaramäed, sest nii palju kui tal vähegi võimalik, on ta intervjuuks kättesaadav. Ta ei ütle ära isegi algajale leheneiule, vaid tuleb koguni pooleks tunniks toimetusse, et temaga enne trenni minekut vestelda. Ta räägib siiralt, keerutamata ja poosetamata. Ja räägib vahvalt – eks lugege tema Ratta-Rambo blogi, mis kuulub Taaramäe sõnul täielikult tema fännidele ja eesti ajakirjanikele. Tagatipuks ei arva ta, nagu arvas Nool kaks kümnendit tagasi, et peaks usutluse eest küsima 10 000 krooni.

Ja kellele ei meeldiks noor mees, kes ostab oma esimeste säästude eest emale maja, ei tee numbrit sellest, kui sõidab tavalise Peugeot’ga, hakkab Vinni perekodu patrooniks ning kutsub hooaja lõpul kõiki huvilisi endaga Tartu lähistele ühistrennidesse? Öelgu ta mis uljaid asju tahes – rahvas teab ja tunneb, mis mehega on tegelikult tegemist.