Mihkel Mutt

FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et vaade, nagu oleks keel üksnes teadete edastamiseks, on kahetsusväärselt kitsas. Vähemalt sama tähtis on see, et keel loob isiksust.

Varsti võib koolides eesti keele õpetamine väheneda. Tõsi, see on vabatahtlik, võib valida. Pole aga raske ette näha, et «kasutu» aine asemele valitakse enamikus koolides midagi asjalikumat, mis tundub suurendavat õpilaste võimet elus läbi lüüa.

Valikuvabadus on iseenesest positiivne. Aga mitte alati. Väikselt lapselt ei küsita iga asja kohta, kas ta seda tahab või mitte. Ei küsita alati ka igalt täiskasvanult. Niikaua kui Eesti peab end rahvusriigiks, ei tohiks emakeele õpetamise võimalik piiramine kuuluda vabatahtlikkuse sfääri. Vastasel korral võiks vabatahtlik olla ka näiteks osalemine riigikaitses ja palju muud. Vabatahtlikkus neis asjus tähendaks vaba voli andmist entroopiale, kesktõukejõududele, mis murendavad Eesti riiki.

Meenutagem, et Eesti riik ei ole päris «normaalne» nähtus. Meie suurus, geopoliitiline asend ja rahva mentaliteet ei eelda paratamatut omariiklust. Eesti on väga väike, asub suurriikide huvide ristteel ning elanikkonna enamikul pole (johtuvalt meie ajaloost) säärast kanget meelt nagu näiteks juutidel või soomlastel. Seepärast ei püsi Eesti iseenesest, vaid selle nimel tuleb pidevalt pingutada.

Võtame kas või arvutisõnavara. Kui olen vahel eestikeelse Windowsi avanud, ei saa algul midagi aru, aga õpib ära. Kumba siis eelistada, eesti- või ingliskeelset terminoloogiat? Vastus kõlab: mõlemat. See on meie saatus. (Muide, südame teeb soojaks, kui mõni noor inimene ütleb «bluetoothi» asemel «sinihammas».) Nii on ka omakeelse teadusterminoloogiaga jms.

Tuleb osata oma artikleid perfektses inglise keeles kirjutada, aga vajaduse korral veel paremini seda eesti keeles teha. See nõuab lisaenergiat, ometi pole see üleinimlikult pingutav. Seevastu kasu on suur. Selle kaudu me ütleme endile, et «meie oleme meie», «meie oleme päriselt, mitte muidumehed».

Muidugi oleks Eestil isegi praktiliselt võimalik paari põlvkonna jooksul täielikult inglise keelele üle minna. Suhtlemise hõlbustajana oleks sellest rahvusvahelist kasu. Aga me poleks selle tagajärjel enam ingliskeelsed eestlased, vaid üks teine tõug, õieti kloon, uusrahvas. Hävinud oleks aastatuhandete pikkune mälu.

Kadunud oleks meie taust, meelsus, kombed ja tuhanded pisiasjad, mis teevad meid praegu meieks ja mille kandjaks on suurel määral just keel. Meile võib see taust ja see keel ka mitte meeldida, aga ilma selleta ei oleks me üldse keegi! Nii et see on paratamatus.

Räägitakse vähesest motivatsioonist õppida eesti keelt. Aga seejuures käib jutt alati materiaalsetest motiividest. Eesti keele abil saab välismaalt vähe raha tuua. See on tõsi, aga ükskõik kui oluline riigi käekäigule majanduslik jõukus ka poleks, on see siiski vahend, mitte eesmärk.

Maad võttev vaade, nagu oleks keel üksnes teadete edastamiseks, peenendunud tööriist oma soovide-ihade rahuldamise teel, on kahetsusväärselt kitsas. Vähemalt sama tähtis on see, et keel loob isiksust. Ühe keele väga hästi valdamine on arenenud indiviidi lahutamatu omadus. Reeglina on see lapsepõlvest kaasa saadud emakeel.

Poolkeelsed, isegi kui neid «pooli» on tosin, on ikka kipakad. Väliselt võivad nad olla sujuvad ja ladusad, aga kraabi natuke pealispinda ning avastad hõreda sisu. Fraaside, stampide, žestide ja mõttejuppide sodipodis («euroinimese» sündroom) võib vahel olla isegi mingi süsteem, mis aga kindlasti puudub, on sügavus.

Pole põhja, millele toetuks vaimumaailm kõige laiemas tähenduses. Selle põhja annab emakeel, õigemini kõik see, mis keelega kaasa tuleb. Säärasel isiksust looval tasandil on suured ja väiksed keeled võrdsed.

Paraku ma ei usu, et koolitunnid üksi keeleoskust väga palju parandaks. Tähtsamgi on üldkultuuriline taust ning sotsiaalpoliitilised hoiakud. Teatavasti väljendub venekeelsete suhtumises eesti keele omandamisse nende suhtumine Eesti riiki tervikuna.
Eestlaste suhtumises emakeelde väljendub see, kas nad oma riiki ja ühiskonda häbenevad, tunnevad uhkust või on ükskõiksed. Uhkuse tekitamine on kompleksne nähtus, aga kool on siin ikkagi tähtis tegija.

P.S. Keelepuudulikkusel on kaks peamist külge: toorlaenud-võõrkeelendid ja üldine keelelohakus. Ilmselt pole meil kunagi olnud niisugust keeletõusiklikkuse orgiat kui praegu. Võõrkeelendite eelistamine on orjamentaliteedi, välismaise ees maoli olemise jätk kadakasaksluse ajast.

Midagi pole muutunud. Massimeediaajastu ning üleilmastumine on andnud nähtusele üüratud mõõtmed ja tõusva tempo. Minu kõrva riivab aga rohkemgi keelelohakus. Sest kui keegi ütleb «džiisös kraist» ja «oomaigood», siis võib ikkagi loota, et äkki on ta kuulnud ka näiteks sõnu «issver» ja «jessas». Seevastu «nagu», «tähendab», «siis» ja teiste parasiitsõnade pruukimine, grammatiline laiskus ning üldine ökitamine-mökitamine säärast lootust ei jäta.

Kes takistab lehe, raadio- või teletoimetajal autoritele-esinejatele märkusi tegemast, kui viimased lohakalt kirjutavad või räägivad? Nähtavasti on kõnepruugi kritiseerimine inimese üks kõige hellemaid kohti. Igaüks arvab siin piisavalt tasemel olevat. Sa võid pigem kellegi autot või maja laita, aga nii kui ütled, et keegi ei räägi õigesti, läheb tollel kohe hari punaseks: «Kurat, ma tean ise, kuidas ma räägin!»

Kuigi me oleme kõik massimeedia meelevallas, näeme ometi, et parema haridusega ja üldse kultuursemad (ka noored) inimesed kasutavad keelt paindlikumalt, valdavad selle erinevaid tasandeid.

Intelligentne inimene räägib omavanustega ühes keeles, lapsevanematega natuke teisiti, ta oskab esineda avalikkuses ega jää kimpu külasimmanil. See on intelligentsi küsimus. Kui keegi käib keelega ümber nagu gorilla, on ta üldjuhul ka muidu piiratud.