Maris Jõks: Härra President, Leping ja Hea Toidu Festival

Maris Jõks Foto: Peeter Langovits

Kui kirjutaja kõhkleb, kas õige on suur või väike algustäht, paneb ta lõpuks enamasti suure. Tundub, et väiketähe kasutamine nõuab peale keeleteadmiste ka enesekindlust, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.

Kui midagi on eesti kirjakeeles üpris püsivat olnud, siis on need algustäheortograafia üldpõhimõtted. Nimi kirjutatakse suure tähega. Suure tähega alustame lauset, suure tähega kirjutame peale nimede ka osa nimetusi nende ametlikkuse näitamiseks, samuti võib suur algustäht märkida tunderõhku (nt Sina ja Teie kirjas).

Täpsemad reeglid ja tavad põhimõtete sees siiski muutuvad. Nime ja nimetuse eristamisel on tõlgendusruumi, samuti võib vaielda, millal tuleb märkida nimetuse ametlikkust või kas oleks kohane tunderõhu-suurtäht.
Viimane otsus, mis Emakeele Seltsi keeletoimkond suure-väikese algustähe asjus tegi (30.06.2008), oli, et internet võib üldmõistena kirjutada ka väikese tähega – varem loeti õigeks ainult suurtähte, sest Internet on ülemaailmse arvutivõrgu nimi. Nii et üks suurtäht jäi vähemaks. Eesti (kirja)keele üldpilti kipub aga suurtähti aina juurde tulema. Kui kõheldakse, kumb on õige, langeb otsus enamasti suure tähe kasuks.

Üks suurtähejuhtum on juurde tulnud reegliga: praegu soovitatakse kirjutada kohanimed suure algustähega ka sellistes ühendites nagu Soome kelk, Rootsi kardinad ja Hiina restoran (st mitte Hiinas asuv restoran, vaid restoran, kus pakutakse hiina – vabandust, Hiina – toitu). Nagu lugeja sellest õiendusest taipas, on siinkirjutaja koolis käinud ajal, mil õpetati, et suur ja väike algustäht teeb siin tähendusvahet. Reeglit muudeti lihtsustamise huvides.

Samasugust vahet tehti ja tehakse teinekord praegugi riikliku ja rahvusliku vahel, esimesel juhul on algustäht suur ja teisel väike: näiteks Eesti valitsus, Eesti lipp ja Eesti kroon, aga eesti kultuur, eesti kirjandus ja eesti kunst. Teinekord, sest vahetegemine ei ole mitte alati lihtne. Kirjandus veel kvalifitseerub rahvuslikuks asjaks, samuti kultuuri alla kuuluva filmikunstiga on lood kahtlasemad.

Esiteks, festivalidel esindavad filmid ühtlasi oma riiki – siit suurtäht lauses Euroopa filmiauhinnale kandideerib ka Eesti film – ja võimalik, et filmi tegijad on eri rahvusest, nii et loeb lõpuks see, milline riik filmi rahastas: Koguni viis Eesti või osaliselt Eestiga seotud animafilmi võistleb sel nädalal Prantsusmaal Annecys (näited Postimehest).

Teiseks on riikliku ja rahvusliku eristuse aluseks eeldus, et rahvuse mõiste on midagi selget ja kindlat. Kuidas sellega on – kas ema poolt eesti ja isa poolt vene verd, kakskeelne, Eestis sündinud ja koolis käinud, vaheldumisi Eestis, Venemaal ja ütleme, Saksamaal elav kunstnik on eesti kunstnik, vene kunstnik, Eesti kunstnik, Vene kunstnik või Saksa kunstnik? (Võimalusi on veel: vene päritolu Eesti kunstnik, eesti/Eesti päritolu Saksa kunstnik…)

Lihtsam on vist jätta rahvusküsimus sinnapaika ja mainida ka kultuurist kõneldes ainult päritoluriiki, seega Rootsi popartist, Hollandi kunstnike näitus, Soome indie-muusika…

Muide, õigekirjareegleid küll poliitiliseks korrektsuseks nimetatavate arusaamade järgi muutma ei kiirustata, ent oma mõju neil arusaamadel on – sõnapaarile eesti rahvas hakkab juba natsionalistlik maik külge tulema. Poliitikud kirjutavad oma kõnedes-pöördumistes järjekindlalt Eesti rahvas, kuna mõtlevad ju kõiki Eestis elavaid inimesi, mitte ainult eestlasi; hoidku selle eest, et kedagi diskrimineeritaks. Pöördugu siis juba kõigi Eestimaa rahvaste poole, nii on kõige kindlam.

Veel üks valdkond, kus suurtäht väiketähe peaaegu välja on tõrjunud, on asutuste, ettevõtete, organisatsioonide nimed ja nimetused. Näiteks sõnaühendis Nordea pank on Nordea nimi ja kirjutatakse niisiis suure algustähega, pank aga liigisõna, mis ei nõua suurtähte. Teine lugu on Eesti Pangaga, kus liigisõna suurtähel on tähendust muutev roll: Eesti pank (mingisugune Eestis asuv pank) ja Eesti Pank (üks kindel pank).

Selliseid juhtumeid on vähe, suurtäht asutusenimetustes on aga valdav: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Maanteeamet, Tallinna Linnakantselei… Ametnikud on treenitud kasutama suurt algustähte, kuna ametlikus kontekstis, näiteks asutuse kirjavahetuses, on see omal kohal. Kui asutusest on juttu ajakirjanduses või mainitakse neid mõnes raamatus, siis on jälle täiesti omal kohal väike algustäht, kuid see läheks ilmselt keeruliseks – lihtsam on kirjutada igal pool ühtviisi suure tähega. Küsimata, kas selline paduametlikkus igasse konteksti sobib.

Üks suurtähega liialdamise põhjusi ongi kantseliidi mõju. Mõelgem sellele, enne kui igaks juhuks jälle midagi suure tähega kirjutame. Suurtähega liialdamine «igaks juhuks» on ehk üsna samasugune ilming nagu ületamatu tõrge perekonnanimede käänamisel, igasuguste Härra Presidentide, Kesklinna Vanemate, Mägide, Jõgide ja Kask’ide juured on ühes ja samas kohas. Nimi käänamata jätta ja amet suure tähega kirjutada on kindlam, siis ei kahtlusta keegi, et kirjutajal mainitava suhtes lugupidamist napib.

Niisiis, suurtäht kui austuse märk. Reegli järgi näitab suur algustäht austust vaid kahel juhul: tiitlites nagu Tema Majesteet ja Tema Pühadus (nn ülimussuurtäht) ja adressaatide Sina ja Teie puhul. Kirjapildi Härra President või Kesklinna Vanem taga võib muidugi hea tahtmise korral näha kirjutaja suurt aupaklikkust, peamiselt annab see aga tunnistust nõrgast õigekirjatundmisest. Kirjapilt Tallinna Kesklinna Valitsus ei viita austusele, vaid ametlikkusele, ja kirjutada lihtsalt Tallinna kesklinna valitsus ei ole vale ega näita austuse puudumist.

Loomulikult jääb alles licentia poetica – ilukirjandustekstis loob tähendusi ja otsustab nende tähistuse kirjutaja, mitte keegi teine. Kummalisel kombel on aga ka tarbetekstide hulgas üks, mis samuti licentia poetica alla näib käivat – nimelt leping. Teate küll neid Lepinguid, kus Pooled lepivad kokku, et teatud Tingimustel teostatakse Töö, osutatakse Teenus või müüakse Objekt.

Sellest on ammendavalt kirjutanud Helika Mäekivi ajakirja Õiguskeel artiklis «Kas Ostja, Müüja ja Leping või ostja, müüja ja leping?», väljaande leiate veebis aadressil http://www.just.ee. Lisaksin vaid, et tõenäoliselt nõuab nende soliidsete suurtähtede kallale minek peale keeleteadmiste ka kõva enesekindlust.

Üritusele pandud nimi kirjutatakse läbiva suurtähega, st kõik sõnad algavad suure tähega, näiteks festival Kuldne Mask. Valida võib ka pealkirjamalli: festival «Kuldne mask». Aga mitte Festival Kuldne Mask. Sõnad nagu festival, olümpiamängud, laulupidu ei ole nimed, vaid tüübisõnad – need kirjeldavad, millega tegu.

Ilmne liialdus on läbiv suurtäht ühendis Hea Toidu Festival – Grillfest. Reklaami järgi leidis Hea Toidu Festivalil – Grillfest muu hulgas aset Hea Toidu Laat. Kas Hea Toidu Festival on või ei ole hea toidu festival ja Hea Toidu Laat ühtlasi hea toidu laat, jäägu see küsimus reklaamteksti koostaja südametunnistusele. Vähemasti esinesid festivalil sellesama reklaami järgi ikka head artistid, mitte Head Artistid.  

Võõrkeelte, eriti inglise keele roll pole üldises suurtähestumises ilmselt väike, mõni juhtum osutab sellele eriti selgelt – näiteks kui Euroopa Komisjoni nimetatakse lihtsalt Komisjoniks või Euroopa Nõukogu Nõukoguks. Ja see võõras suurtähemall ei püsi vaid poliitbürokraatia kontekstis: Hard Rock Laager on Eesti raskeimalt rokkiv festival, mis on toimunud järjepidevalt juba kümme aastat, mis teeb Laagrist Eestis kõigi kauem järjepidevalt tegutsenud festivali (Postimehe must materjal).

Lahti pole saadud ka vene keele mõjust – kui nüüd ikka on asi selles. Vigase kirjapildi Haridus- ja teadusministeerium (pro Haridus- ja Teadusministeerium) taga võib olla vene algustäheortograafia tava (Министерство образования и науки), aga võib ka olla, et siin on nime- ja pealkirjamall segi aetud. Või üleüldse kõik segi aetud, alles jäänud vaid umbmäärane ettekujutus, et «ministeerium käib suure tähega». Mis kõik umbmäärase ettekujutuse järgi suure tähega käib!