Ahto Lobjakas: Hans Brinker tahab koju

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Nagu ikka, läheb auhind Euroopa Liidu tippkohtumise tulemuse inimkeeles kokkuvõtmise eest Financial Timesi kolumnistile Wolfgang Münchaule. Pühapäeva õhtul kirjutas Münchau oma kolumnis: «Keegi võiks ära seletada, kuidas on võimalik, et Saksamaa rahaliste kohustuste ja Euroopa Keskpanga poliitika samaks jäädes on Itaalia ja Hispaania nüüd päästetud – samas kui nad seda möödunud nädalal ei olnud.»

Münchau näitab, kuhu koer on maetud – ja tunnustusväärse avaliku teenusena kaevab selle taas intellektuaalselt üles. Unustagem korraks moraal, laenud ja võlguelamine, Krugman ja Ida-Euroopa turbomajandustega pisiriigid ning liigutagem fookus sinna, kus toimub see, mida Hollywoodis tuntakse action’i nime all. See, mis otsustab kokkuvõttes meie kõigi saatuse.

EL on viimase kahe aasta jooksul püüdnud lõunariikide laenuintresse nihutada sinnapoole, kus nad olid enne kriisi. Teisisõnu võimalikult Saksamaa omade lähedale. See on vajalik, et need riigid saaksid laenamist jätkata. Teisisõnu elu jätkata.

Selleks on kaks realistlikku võimalust: Põhja-Euroopa hakkab tagama Lõuna-Euroopa võlgu või võlgnikest saavad (väiksemad) Saksamaad. Kolmas võimalus (kui seda nii võib nimetada) on Münchau paradoks ehk Brüsseli lahendus: loota, et end põrsakeste maja ette parkinud hunt puhumise lõpetaks.

Ilmselgelt kulgeb lahenduste efektiivsus loetletule risti vastupidises järjekorras. Turgudel on verehõng ninas. Vanamoodi laenama ei saa neid mingi trikiga peale võlgnike kohese saksamaastamise. Head ajad ei tule enam tagasi, Ladina-Euroopa võlg on määritud riskiga. Aga saksamaastumine võtab aega ja on valiku küsimus. Ka Kreekas, Hispaanias ja Itaalias toimuvad valimised. Tegemist ei ole poliitiliselt puhaste lehtedega, kus kõik on võimalik, seni kuni peaminister ütleb, et see ongi demokraatia.

Brüsseli lahenduse nõrk koht on Nõukogude aja multifilmi sõnadega «raha on vähe». 100 miljardit eurot Hispaania pankade päästmiseks, ESMi võlakirjaostud jms on kui Hollandi poisikese sõrm tammis, kelle surematustas Hans Brinkeri nime all Mary Mapes Dodge. Legendis tulid mehed ja parandasid tammi ära. Brüsseli päriselus tuuakse poisile aeg-ajalt võileibu. Teine FT kolumnist, Gavyn Davies, on arvutanud, et Hispaania ja Itaalia saneerimiseks tuleks ELil leida vähemalt 1,5 triljonit eurot.

Toimivat lahendust ei pruugigi olla. Vähim, mida me ise oma seni kuival õrrel teha saame, on tõrjuda pead tõstvat primitiivset ksenofoobiat laadis «nad ongi laisemad, sest neil on seal kogu aeg suvi». Võlg – nagu muud ajaloolised kaikad riikide kodarates – ei ole rahva veresüü, vaid poliitikute pärisosa.