Juhtkiri: lukk loomale, seadus rumalale?

Lõppenud poolaastal liikluses hukka saanute arv näitab taas kurvastavat kasvu. Pea kaks tuhat liiklusõnnetust, üle seitsmesaja vigastatu ning 48 elu jätnut ei ole arvud, millega saaks leppida. Ehkki politsei on ohtlike rikkumiste puhul karistusi karmistanud ning vahel on kasutatud ka aresti, on sellest ometi vähe. Politsei ei jõua, alkomeeter käes, iga purjuspäi rooli istuja kõrvale ega maanteel iga kihutaja kannule.

Ehkki on selge, et iga purjus juht või krooniline kihutaja ei ole ohuks kõigile liiklejaile, ei ole Eestis veel tööle hakanud see, mida mõnel pool Põhjamaades näha võib – juhtide kogukonna endi kontroll, mis koostöös politseiga liiklemist ohutumaks muuta aitab. Teadmine, et igast roolikeerajast sõltub kõigi ohutus, ei lase säärast viisi taandada pealekaebamiseks, vaid see on käsitletav ühe isikliku vastutuse tajumise väljendusena.

Sageli toimib selline juhtide kogukonna järelevalve just kutseliste juhtide eestvedamisel, kelle jaoks on mängus mitte üksnes ohutus, vaid ka ametiau – püüa sa oma tööd hästi teha, kui sind teiste halva eeskuju pärast rullnokaks kirutakse. Seaduskuulekus on suhtumise asi – ja seaduskuulekat suhtumist on elukutselised juhid mõnel pool varmad propageerima, ja mitte üksnes vajadusel sekkudes, vaid eelkõige eeskuju näidates.
Seda kurvem on uudis selle kohta, et bussifirma Sebe – suurim ja tuntuim Eestis – ei näi seda vastutust veel tajuvat. Pigem jääb täna Postimehes ilmuva loo põhjal mulje, et liikluse ohutumaks muutmise asemel kiputakse – ilmselt küll tahtmatult – seda hoopis ohtlikumaks muutma.

Elukutselistele juhtidele kehtivad Eestis üsna ranged töö- ja puhkeaja reeglid ning kuna liikluses on väga oluline, et juht oleks värske ja puhanud – väsinud juht on liikluses ohtlik, tema tähelepanu on hajunud, suure väsimuse korral võib ta lausa magama jääda –, tuleks neist reeglitest ka kinni pidada.

Paberil justkui peetaksegi: bussijuhtidel on sõidumeerikud, mis automaatselt arvestavad sõiduaega. Aga just nagu on levimas arusaam, et lukk on loomale, on kurvastusväärselt levimas ka uskumus, et seadus on rumalale: küll tark juba teab, kuidas sellest mööda hiilida, nii et ise puhtaks jääks. Eestis kasutusel olevate mehaaniliste sõidumeerikute võltsimine on lihtne nagu lapsemäng: viskad vana ära ja paned uue asemele, ning näitad kontrollile ette juba kohendatud ja seega korras näidud. Eriti nukker on, et võltsimine toimub, bussijuhtide sõnul, vähemalt osaliselt juhtkonna teadmisel.

Pole vist vaja öeldagi, et kõige enam elusid liikluses on sõltuvad just bussijuhtidest. On mõneti veider, et seda vastutust ei taju kõik juhid ega ka mitte nende ülemused. Kui ise ollakse varmas seadusi rikkuma, on veel pikk tee selleni, et liikluses teistele eeskujuks olla.