Jüri Raidla: vältigem Põhiseaduse devalveerumist

Jüri Raidla. Foto: Liis Treimann

Põhiseaduse Assamblee liige ja vandeadvokaat Jüri Raidla kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Põhiseaduse devalveerumise vältimiseks tuleb juba lähiaastatel hakata seda Euroopa Liidu föderaliseerumisega seoses uuendama.

3. juulil 2012. aastal täitub Eesti Põhiseadusel esimesed kakskümmend tööaastat. Olen ühel meelel mitme selle juubeli puhul kõlanud sõnavõtuga, et Põhiseadus on olnud väga kindel vundament taastatud ja samas ka uue Eesti riikluse tekkel. Ühtegi ilmset õiguslikku ega poliitilist viga Põhiseaduse ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel ei tehtud. Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg tõdemaks, et Põhiseaduse Assamblee sai oma tööga suurepäraselt hakkama. Assamblee loometöö tulemus - kehtiv Põhiseadus - on taganud mitte ainult demokraatliku Eesti ülesehitamise, vaid ka põhiseaduslikest kriisidest vaba arengu. Viimatimärgitu on midagi sellist, mida inimesed tavapäraselt ei märka ega tea hinnata. Ometi on põhiseaduslike kriiside puudumine meie riikluse praktikas viimase 20 aasta jooksul juba iseenesest märkimisväärne saavutus. Põhiseadus ise ja tema poolt hoitava riigi stabiilsus on väärtus omaette. Seetõttu oleks Põhiseaduse mõttetu ja kiirustav muutmine vastutustundetu.

Samas ei peaks Põhiseadust ja tema rolli käsitlema pelgalt tagasivaatavalt. Põhiseaduse perspektiivne analüüs on retrospektiivist veelgi olulisem. Kehtiva Põhiseaduse keskseks eesmärgiks ja ülesandeks oli ehitada uuesti üles Eesti riik ja vältida tagasikukkumist Nõukogude Liidu taolistesse moodustistesse. Ega muidu poleks Põhiseaduse paragrahv 1 lõige 2 sõnastatud nii radikaalsel ja kategoorilisel viisil: «Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.» See ülesanne on täidetud.

Kehtiv Põhiseadus saaks kenasti hakkama ka Eesti Vabariigi edasise hoidmise ja pidamisega, kui maailm ja Euroopa oleksid enam-vähem muutumatud. Paraku on Euroopa Liit aga sügavate ja kiirete muudatuste tsüklis. Põhiseaduse eelnõu ettevalmistamise ajal olin üsna kindlal arvamusel, et praegune Põhiseadus peab vastu vähemalt nelikümmend aastat. Praeguseks olen olnud sunnitud oma toonast arvamust korrigeerima. Euroopa Liit põrkub päev-päevalt üha suuremate probleemidega, mida olemasolev konföderatiivne organisatsioon ei suuda lahendada. Juba ammu on alanud protsess, mille sisuks on liikumine föderatiivse Euroopa Liidu poole. Seni on enamus tipp-poliitikutest nii Eestis kui Euroopas föderaliseerumist eitanud. Selle ilmselge protsessi eitamisel on mitmeid põhjusi, neist kesksed riigiõiguslik ebamusikaalsus ja poliitiline hirm nostalgiliste häälte kaotamise pärast.

Majandus- ja rahanduskriis on Euroopa föderaliseerumist enneolematul määral kiirendanud. Seetõttu peame lähema viie kuni kümne aasta perspektiivis kõnelema tõemeeli Euroopa Ühendriikide tulekust. Tänane Eesti Põhiseadus ei sobi kokku Euroopa Liidu föderatiivse staatusega. Kui 2003. aasta 14. septembril vastu võetud Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadus võimaldas teatavate mööndustega «juriidilise ilu» suhtes Eestil ühineda Euroopa Liidu kui konföderatsiooniga, siis Eesti kuulumist föderatiivsesse Euroopa Liitu ei võimalda ka eelviidatud Põhiseaduse täiendamise seadus. Ka võimalikud uued täiendused ei ole ilmselt piisavaks õiguslikuks aluseks föderatsioonis osalemiseks.

Põhiseadus on kõrgemat järku seadus, millele on omane kõrgem üldistustase ning mille puhul seaduse mõttel on määratult suurem regulatiivne tähendus kui tavapärastel seadustel. Seetõttu on Põhiseaduse tõlgendamise ruum väga palju suurem. Ometi ei ole ka Põhiseaduse tõlgendamise ruum piiritu. Kui õigus-poliitiline tegelikkus ja mõistuspärane Põhiseaduse tõlgendus hakkavad liigselt lahknema (see tähendab kui Põhiseaduse tõlgendamine muutub ilmselgelt painutatuks eesmärgiga tõestada selle vastavust kardinaalselt muutunud poliitilisele reaalsusele), on tulemuseks Põhiseaduse õiguslik ja poliitiline devalveerumine. Viimatiöeldu oleks Põhiseaduse autoriteedile hukutava toimega, mille eest tuleb põhiseadust kaitsta.

Suure tõenäosusega seisab Eesti peatselt uue valiku ees: kas minna kaasa föderatiivse Euroopa kujunemisega või jääda sellest kõrvale. Kodanikuna kuulub minu hääl kindlalt Eesti ja Euroopa sügavamale integratsioonile, seda nii majandus-poliitilistel põhjustel kui ka julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. Euroopa Liidu föderaliseerumisest kõrvalejäämine tingimustes, kus konföderatiivne organisatsioon on oma edukuse võimalusi ammendamas, oleks Eestile sügavalt ebasoovitatav. Seetõttu olen arvamusel, et Eesti peaks Euroopa föderaliseerumisega mitte ainult kaasa minema, vaid püüdma olla föderaliseerumisprotsessi vedajate hulgas. Vaid sel moel oleks Eestil võimalik tulevast föderatsiooni oma rahvuslikele huvidele vastavaks kujundada.

Uuendatud Põhiseaduse ettevalmistamisest, seoses Euroopa Liidu riigiõigusliku staatuse muutumisega, ei ole pääsu. Vastasel korral devalveerub põhiseadus ja koos sellega mureneb Eesti õiguskord. Tehkem Põhiseaduse uuendamise ettevalmistustööd tasa ja targu ning alustagem selle tööga pigem varem kui hiljem. Täna on Eestil selle töö jaoks parem potentsiaal kui kunagi varem: välja on kujunenud noorte ja andekate riigiõigusele spetsialiseerunud juristide grupp ning usun, et parlamendi komisjonid on omandanud õigusliku ja poliitilise kogemuse ka selliste komplitseeritud ülesannete lahendamiseks, nagu uuendatud Põhiseaduse ettevalmistamine ja rahvahääletusele panemine. Seda enam, et jutt ei käi mitte uue Põhiseaduse, vaid uuendatud Põhiseaduse eelnõu ettevalmistamisest, seega valdav osa täna kehtivast Põhiseadusest jääb muutmata.

Lõpetuseks üks keeleline ettepanek: leppigem kokku, et Eesti Põhiseadus kirjutatakse suure algustähega. Loodan siiralt, et see ettepanek on iseenesestmõistetav ning ei vaja põhjalikumat selgitamist.

28. juunil 1992. võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi Põhiseadus, mis hakkas kehtima täpselt 20 aastat tagasi, 3. juulil 1992. aastal.