Vootele Hansen: ühiskonnaõpetus peab olema igapäevasem

Vootele Hansen Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Järjekordne kooliaasta on mööda saanud, kuid sügis pole kaugel ja õpilased lähevad tagasi oma tööd tegema ehk õppima. Muude eluks vajalike ainete seas ühiskonnaõpetust, mis erinevalt mõnestki teisest ainest peab kiiremini ajaga sammu pidama.

Olen mitmete aastate jooksul tähele pannud, et õpilastel on huvi eraõiguse ja sellega reguleeritud suhete vastu. See on ka loomulik, sest nende küsimustega oma peres ja sugulaste seas on paljud noored inimesed kokku puutunud. Seni kehtinud ühiskonnaõpetuse õppekava, ka õpikud on neist küsimustest pigem mööda läinud. Gümnaasiumis käsitletakse nüüdisühiskonna kujunemist, ühiskonna jagunemist valdkondadeks (avalik-, era- ja kodanikuühiskond), ühiskonna valitsemist ja majandamist ning rahvusvahelist elu. Kõik need on üsna abstraktsed teemad ja lapsel on nendega seoses ka vähe kogemusi. Valimistevahelisel aastal ei ole keskkooli lõpetaja saanud ka valimas käia. Eraõiguse vägagi abstraktsete regulatsioonide põhjal saab aga vaadelda konkreetseid kaasusi. Nende abil võib näidata ka juhtumeid, kus enda õiguse nõudmine võib muutuda ebaõiglaseks, pea alati on ju tegemist mitme õiguse vastuoluga. Hea on tuua seejuures ka näiteid teistest õppeainetest.

Rääkides abieluvarast ja selle arengust aja jooksul, võib osutada «Tõe ja õiguse» esimesele osale, kus Andres keeldub andmast kaasavara oma tütrele, kui too läheb Oru Pearu pojale mehele. Ent nähes, mida naabrimees noorpaarile annab, tuleb tallegi meelde, et tütrel on õigus Krõõda kaasa toodud varaosale. Samasuguse näite saab tuua Kivikase «Karuskosest», kus sünnitusel surnud naise kaasavara tagastati naise perele, kui ka laps ei jäänud ellu. 

Abieluvara on seejuures päevakohane teema, sest abiellujad peavad otsustama, kas valida abieluvararežiimiks ühis-, soetis- (juurdekasvu arvestamine) või lahusvara. Sõlmida saab ka abieluvaralepingu. Valik on siis otstarbekohane, kui arvestatakse inimeste erinevusi nende kutsealases tegevuses või harjumustes. Kui on tõenäoline vara arestimine kohtutäituri või pankrotihalduri poolt, siis ei ole ühisvara mõistlik lahendus.

Samuti saab arutleda teemal, kas abieluvararežiimi saab kohaldada kooselule, mille alguse ja lõpu tähtpäevad ei ole hõlpsasti kindlaks tehtavad. Nimetada võib veel põlvnemise, ülalpidamiskohustuse, eestkoste ja pärimisega seotud küsimusi. Seadusandja mugavussfäärist rääkides võib lisada, et pea ilma avaliku aruteluta muudeti vähem kui kümme aastat tagasi pärimisseadust, asendades vastuvõtusüsteem loobumisega. Nii mõnelegi tuleb üllatusena, et pääsemaks võlgade pärimisest, peab ta üsna lühikese aja jooksul vormistama enda loobumise pärandist ja seadusjärgse pärimise korral hankima oma alaealisele lapsele loobumiseks ka loa.

Uus, praegu rakendatav õppekava võib hakata senisest enam pöörama tähelepanu taolistele küsimustele. Põhikooli teise astme õpilase puhul taotletakse, et ta oskaks tulla toime tänapäeva ühiskonnas, lähtudes üldinimlikest väärtustest, õpitulemusena tooks näiteid naiste ja meeste võrdsete õiguste ja nende rikkumise kohta Eestis. Gümnaasiumis lisatakse uue õppekava järgi perekonnaõpetuse kursus, mille läbimisel õpilane oskab kavandada pere eelarvet ning mõistab iga pereliikme õigust oma ajale, ruumile ja materiaalsetele kulutustele, arvestades teisi ning teab põhilisi pereelu ja laste elu reguleerivad seadusi. Ühiskonnaõpetuses on ette nähtud valikkursus «Inimene ja õigus». Uue õppekava rakendamist hakkavad mõjutama koostatavad õppematerjalid, seda nii õpilasele kui ka õpetajale.

Teine tähelepanek minu poolt on, et õpetades kohtusüsteemi ja kohtuastmeid, on õpilasele suunatud õpikutes vähe käsitletud erinevaid kohtumenetlusi. Kriminaal-, tsiviil- ja halduskohtumenetlused on nimetatud, kuid nende erinevusi ja iseloomulikke jooni ei ole välja toodud.

Kolmas küsimus ei puuduta otse ühiskonnaõpetust, vaid ka ajaloo ja teiste ainete õpetamist. Tähelepanu on keskendatud demokraatliku, konkurentsil ja valikuvabadusel põhineva ühiskonna toimimise õpetamisele. Kuid lastel ei teki ettekujutust ja vanematel inimestel kipub ununema totalitaarse ühiskonna toimimine. Ka tollased konstitutsioonid olid täis ilusaid deklaratsioone, puudusid ainult need normid, mis sätestaks protseduurid oma õiguste ellu viimiseks. Neid tegevusi, mida kasutas siis ühiskonda juhtiv jõud, ei kirjeldatud. Omaette elamus on praegu võtta kätte ja lugeda 50 aasta taguseid ajalehti, kus on selge ja must-valge elupeegeldus, mille järgi meil sotsialismileeris on kõik hästi ja neil seal halvasti. Oma juhtide väikesed teod kõik kenasti kirjas, näiteks seltsimees Brežnevi saabumine Valgevenest Moskvasse ja teda vastu võtnud seltsimeeste nimed. Puuduste kriitika kõrgeim tasand oli majavalitsus.

Miks on selle õpetamine minu arvates oluline? Lugedes mõne erakonna ja omavalitsuse väljaantavaid lehti, tabab mind tunne, et olen seda juba näinud, sest ainus erinevus nonde vanade ajalehtedega seisneb värvilistes piltides must-valgete asemel. Järelikult on inimene igal ajal kas oma leivatüki teenimise, poliitiliste eelistuste või vastanduste pärast võimeline kasutama totalitaarsele ühiskonnale iseloomulikke võtteid. Võib-olla on see pluralistlik, kuid hea on, kui neid meetodeid kasutataks teadlikult.

Olen palunud õpilastel lugeda kirjeldusi ettekujutatud ühiskondadest, kas More’i «Utoopiat», Campanella «Päikeselinna» või Ristikivi «Imede saart» ning küsinud muu seas ka seda, kas nad tahaksid ise elada taolises ühiskonnas. Valdav enamus on mõistnud võrdsuse võlu, kuid ise eelistanud pealesurutud võrdsustamisele vabadust.

Mõni mõte ka riigieksamiküsimustest. Küsitud on alati ka päevakajalistel teemadel, mida paraku ei saa õppida õpikust ja kirjastuste väljaantavatest õppematerjalidest. Tore on eeldada, et noor ja tegus inimene tunneb maailmas toimuva vastu huvi ja oma mõtteis töötleb saadud teavet ja loob seoseid. Samas võib mõelda ennast keskkooli lõpetajaks, kel vaja sooritada lühikese ajaga mitu eksamit, võib-olla koostada ka uurimistöö ja valmistuda selle kaitsmiseks. Eksamipalavikus olev inimene võib olla ümbruse suhtes tähelepanematu ja keskenduda kooliprogrammis nõutu kinnistamisele. Ma arvan, et eksamil nõutav peaks olema õppematerjali põhjal omandatavad ja muid teadmisi eeldav võib olla olümpiaadi küsimustes.

Autor esines samade seisukohtadega enne tänavust ühiskonnaõpetuse riigieksamit Jaan Tõnissoni Instituudi korraldatud õpetajate konverents-seminaril «Hea kodanikuharidus – demokraatia ja vabaduse tagajana».