Jüri Pino: see natuke kahtlane ühiskonnaõpetus

Jüri Pino Foto: Priit Simson

Ühiskonnaõpetuses on midagi kahtlast, nagu veel mitmes moodsa aja õppeaines. Lapsed ikka jutustasid, mis neil kõik nüüd on: ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus, keskkonnaõpetus, midagi veidrat oli veel. Terviseõpetus? Lapsed on suured ja kõike ei mäleta ka. Eks see andnud võimaluse meenutada oma kangelaslikku noorust ja arusaamatuid õppeaineid.

Arusaamatuid, sest neid võis tuupida küll, isegi viisi saada, aga paistis, et keegi, ei meie, ei õpetajad, saanud hästi aru, milleks seda küll vaja on. Niikuinii keegi ei usu. Oli ju tänase ühiskonnaõpetuse vaste vist «Nõukogude riigi ja õiguse alused». Või oligi ka ühiskonnaõpetus ja too alused hoopis õpiku pealkiri? Eh, mälu. 

Igal juhul see meie poolt suhteliselt poogen tund ja ajalooõpetajale - tema kaela suruti - ilmselt päris raske. 1980. aastate keskpaik, midagi ragiseb, tuuled lõhnavad imelikult ja keegi enam ei usu. Kuigi väga veel ei julge ka, aga natuke julgeb. 

Lõbus oli ju konstitutsiooni kohta süütu näoga küsida, et kuidas selle Nõukogude Liidust lahkumisega ikkagi on. Varssade asi. Takkajärgi imesta, et mis tumba küll sihukese aine välja mõtles ja miks. Mingi siiras kommar, kes arvas, et noorsugu tuleb varakult õpetada õigesti aru saama, kui hea on ikka elada me maal. Ehk see polnud mõeldud harimiseks, vaid suunamiseks. Ajupesuks. Mis kolinal läbi kukkus oma otsatu rumaluse tõttu. Õnneks, muidugi, nagu ülikooli esimesel kursusel öeldi: tänagem õnne, et punapropagandistid ei olnud mingid Goebbelsid. Bernaysi nimi polnud siis veel laiatarbekaup.

Nii et ehk selle eelarvamuse tõttu, kui lapsed mõnikord viitsisid midagi nendest «naljakatest tundidest» rääkida, ei saanud muidugi pidama. Klemmid, ritta, üks, kaks, kolm, algab vastupropaganda- ja vandenõuteooriate tund. Asjad võivad olla ka nii või veel kolmandat, neljandat, lõpmata moodi, ripub tõlgendusest ära. Umbes, et kui räägid demokraatiast, meenuta ka ostrakismi ja giljotiini. Võrdõiguslikkuse teemal meenuta ka iivet ning heade kommete masendavat taandumist. Kui läheb jutt Eesti Vabariigi suurepärasele rahandusele, kutsu vanaema kampa, las jutustab talle räägitud lugusid kuldrubladest ja oma mälestusi hõbekroonidest ning rahareformidest. Muidugi võrdlus Eesti Vabariigi ja ENSV vahel. Jne. Lisades alati lõppu: aga urr teab, kas seegi niigi on, eks te ise loete välja, kui vähegi viitsimist on, sest te peate olema haritumad kui mina! Maailm ei ole kunagi üheülbaline, kuigi seda alati väidetakse.

Pärast võtsin lastelt tõendid, et paar tundi on läinud teemal «kvaliteetaeg isaga». Et kui kunagi sotsiaalministeeriumist küsima tullakse - küll tullakse - on hea näidata, võib-olla kergendab natuke süüd. Need tõendid on muidugi kaduma läinud.

Jah, tõepoolest, seda võib lugeda vastutöötamiseks koolile, kui soovite. Ripub tõlgendamisest ära. Kuid kas pole see üks kohalik traditsioon - kui ikkagi noor pioneer Eesti kodus liiga leninlikuks kätte läks, räägiti talle kah natuke teist juttu, hoiatusega, et ära avalikult sedasi lõksuta.

Õnneks seda hoiatust enam lisama ei pea. Igale jutule. Veel. Ripub sellest, mida lapsuke kavatseb eluga edasi teha. Valib eluteeks avaliku halduse - jumal, muidugi, konspekteeri, õpi pähe, usu südamest! Raiska oma elu teiste kulul niimoodi ära, et keegi sind mäletada ei taha. Vana vaenlase jutt. Nõukapärandist tulenev umbusk.

Kuid kas tegelikult on vahet, õpetatakse lapsukesele arenenud sotsialismi ülemuslikkust roiskuvast kapitalismist või vajadust arendada ja levitada demokraatiat kui vaja, ka vägivaldsete vahenditega? Üks poliittund kukub ikka välja, ainuõige maailmavaate pähetampimine. Ära mõtle, vaid mõtle õigesti. Tõlkides: usu ja ära kahtle. Suurmeeste selja taha pugedes - meenutage kodanikuõpetuse tundi Jaan Krossi «Wikmani poistest».

Et siis: pole kindel, kas selline õppeaine - koos teiste «naljakate tundidega» tegelikult nii väga vajalik on. Ons siis see meie ühiskond nii keeruline ja võõras, et nõuab hakkamasaamiseks eriväljaõpet? Vist mitte? Oletatavasti võiks ühiskonnaõpetuse asemel ehk pigem ajalugu põhjalikumalt anda - vist jääks see tund ka tänapäeval ju ajalooõpetajate kaela - lisaks faktidele ka seletada, et on võimalik neid tõlgendada ja tuletada. Edasi otsustagu lapsukesed juba ise, mida nad millest mõtlevad, keda ja mida usuvad.