Loone Ots: mängiv laps

Pedagoogikadoktor Loone Ots Foto: Liis Treimann

Pühapäeval selgus Euroopa meister jalgpallis. Kuumad kired leegitsesid. Vutifännid ootasid katarsist. Kes võidab? Karl Parts kirjutas kunagi mälestusraamatu Eesti vabadussõjast ja pani pealkirjaks „Kas võit või surm“. Vabadussõda oli sõda. Jalgpallisõda on mäng. Ometi võtavad miljonid seda mängu nii, nagu sõltuks sellest elu. Suured pereliikmed istuvad, pilk ekraanil. Mida teevad sel ajal väiksed? Kõige pisemad eeldamisi magavad. Veidi suuremad on ehk sama ekraani kütkes, veri adrenaliini täis. On see hea või halb?

Hiljuti oli Eestil au võõrustada üritust, mille kaal teadusmaailmas on võrdne jalgpalli meistrivõistlustega spordis. Tallinna ülikoolis toimus maailma mängukonverents „Mängu võimalused: teadusuuringute rakendusi hariduspoliitikas ja praktikas“. Juba 26. korda uurisid kuulsad eksperdid ja praktikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast, kuidas mäng mõjutab meie lapsi ja milliseid tagajärgi tingib praktiline mängukultuur meie ühiskondades.

Allakirjutanu üllatuseks olid nelja kontinendi probleemid väga sarnased. Ikka ja jälle tõdeti laste mängude kolimist arvutisse, liikumismängude taandumist, avalike vabaõhumängualade turvariske ja lasterühmade liigset suurust, mis ei luba kasvatajatel-õpetajatel laste vaba aega piisavalt sisukaks muuta. Mänguasjade valik on ülilai, kuid heaoluühiskonnale iseloomulikult suhtuvad lapsed leludesse järjest enam kui lihtsalt asjadesse, mida asendatakse igal aastal nagu suvalist moekaupa. Taandumas on loov fantaasiamäng. Uuringud kinnitavad, et väikeeas igati loomingulised lapsed hakkavad koolieas kasutama klišeelikke mängumustreid, mis tihti lihtsalt reprodutseerivad telerist või arvutist nähtut. Sageli on need mängud seotud kujuteldava vägivalla ja mõtteliste vigastuste või surmadega. Vägivalla tajumise lävi muutub liiga kõrgeks, mistõttu kurjad mängud kantakse üle kooli-, aga hiljem juba ühiskondlikku ellu.

Professor John Wall (USA) selgitas, et seni käibinud mängufilosoofiad on järjest rohkem asendumas sotsiokultuurilise lähenemisega. Näiteks võib tuua poiste mänguvõitlused, mis visuaalselt ei eristu tõelisest kaklusest, kuid mille puhul lapsed vaikimisi kasutavad maadlus- ja poksivõtteid nii, et kaaslased ei kannata (Peter K. Smith, Suurbritannia). Mängu ei vaadelda enam kui puht arendavat või pelgalt loomingulist tegevust, kuigi selleteemalised uuringud jätkuvad (Ludmila Elkoninova, Venemaa). Nüüdisaegsetes teaduskäsitlustes on mäng akonventsionaalne ettevalmistus konventsionaalseks eluks teatud kultuurikontekstis. Laps rakendab fantaasiat, tunneb sellest rõõmu ja hakkab sellest lähtudes konstrueerima ümbritseva maailma tähendusi (Pentti Ensio Hakkarainen, Leedu). Mängu ja elu piir on esialgu hägune. Näiteks ei erista laps mängu tööst, mis avab laia ukse töökasvatuseks. Didaktiline mäng treenib tööharjumusi ning edendab vastutustunnet. Tööd hindav ja vastutusest teadlik laps on juba omandanud tähtsad ühiskondlikud väärtused, mida järgides ta tunnustab ühiskondlikke norme (Ingrid Pramling Samuelsson, Rootsi). Füüsiline mäng nõuab aega, energiat ja sobivat ohutut keskkonda. Kõigi kolme tingimuse koosesinemine ei ole tänapäeva arenenud ühiskondades enam endastmõistetav.

Seega taanduvad lapsed siseruumidesse, olles kas reguleeritud ja jälgitavas avakeskkonnas (koolieelsed lasteasutused, huvikoolide tegevuste eelsed ja järgsed ajad, sisemänguväljakud) või mängides enda kodus, sageli üksi ja omapäi. Üksiku lapse mängu on vähe uuritud, täiskasvanud keskenduvad lasterühmadele, kuivõrd sotsialiseerimisprotsessi on seal reaalsed ja nähtavad.

Tegelikult kipub lapse häda olema ka ajapuudus ja sellest johtuv vaba aja ülereguleeritus. Kõikjal kehtivad reeglid. Laps kui homo ludens ehk mängiv, rõõmus ja loov inimene taandub lapse kui homo sapiensi (targa inimese, kuivõrd enamik arvutimänge rõhuvad intellektile), aga tegelikult homo regulatise (soome poeedi Paavo Haaviko irooniline termin reeglitele pimesi alluva inimese kohta) ees. Suureks kasvanud, avastab laps ühiskondlikud mängud, mida konverentsil analüüsis Jüri Ginter (Eesti). Ülereguleeritud keskkonnas kasvanud mängijast saab suure tõenäosusega homo regulans ehk keskmine inimene, elu rentnik, kes on egotsentriline ja manipuleeritav, arg otsustama ja seeläbi ühiskondlikku vastutust eirav. Eraldi plokis arutatud mängu ja laste õiguste teema keskendus lapse õiguste konventsiooni artiklile 31, mis sätestab lapse õiguse mängida, kasutada vaba aega mitte ainult arenemiseks, vaid ka puhkuseks ja taastumiseks rasket intellektuaalset pingutust nõudvast reguleeritud päevakavast. Mäng on lapse loodud ja lapsel on õigus eale sobivalt mängida. Täiskasvanud peavad hoolitsema, et laste mängumaailm ei ulatuks väljapoole tema iga, et mängija poleks varatäiskasvanu, kes toob mängumaailma piinamise või seksi. Lapsel on ka õigus füüsilisele aktiivsusele. Samas peab rekreatsiooniaeg olema sisukas, tutvustama lapsele kõrgkultuuri ja vahendama arusaadaval  moel selle saavutusi, mis loovad lapse kultuuriidentiteedi. (Eamonn Keenan, Suurbritannia, ja Jan Van Gils, Belgia).

Mis on kõigel sel pistmist jalgpalliga? Jalgpall on aus ja õilis mäng, mille edu määravad koostöö ja loovus. Iseseisvalt mõtleva inimese mäng, kus värav on väike ja keskmise, kartliku ning kogenematu mängija pall sinna ei jõua. Terviklik isiksus, hea ühiskondlik mängija kujuneb siis, kui reeglid lepitakse juba varakult kokku mängijate endi vahel, mitte ei alluta valmis mudelitele. Ühiskond vajab julgeid mängijaid, kes hindavad ausa mängu kultuuri. Neid huvitab võit, millest võidavad kõik. Need mängijad püüavad reaalses elus kaotada kaotaja mõistet. Meie, praegused vanemad, peame oma lastest head mängijad kasvatama. Muidu lõpeb järgmise põlvkonna mäng karistuslöökidega, mis võivad olla valusad.