Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.

FOTO: Peeter Langovits

Euroopa meistrivõistlused. Kas ei peaks see tähendama seda, et võistluse käigus selgitatakse välja maailmajao parim – meister? Kaine mõistuse juures on raske leida sellele arvamusele vastuväiteid. Euroopa kergejõustikujuhid püüavad aga kõike pea peale pöörata, korraldades meistrivõistlusi, kus paljud oma ala parimad puuduvad ja nii mõnelgi alal võidetakse piinlikult tagasihoidliku tulemusega.



Eile Helsingis lõppenud EM oli esimene, mis peeti suveolümpiaga ühel aastal – seni iga nelja aasta tagant toimunud jõuproovi korraldatakse nüüd kaheaastaste vahedega. Seega satub üle ühe korra see kokku olümpiaga ja ei saa kuidagi muutuda sportlaste jaoks suve tähtsaimaks jõuprooviks. Suur hulk tippudest eelistas võistlemise asemel treeningutele pühenduda, need, kes vaevusid kohale tulema, võtsid võistlust kui üht olümpiaks valmistumise osa.

Isegi meie seekordne hõbedamees Gerd Kanter ei arutlenud kettaheite finaali järel kuigi pikalt võistlusest endast, vaid vaagis kõike Londoni olümpia perspektiivist. Mõistagi polnud ka tema puhul selleks jõuprooviks spetsiaalsest valmistumisest juttugi. Hoopis olulisem võistlus on ju viie nädala pärast ja seda teavad kõik.  

Ainsad, kes ei taha seda mõista, on teleülekannete- ja reklaamiraha jahil olevad Euroopa kergejõustiku juhid. Juba EMi avapeol peetud kõnedes püüti piinliku järjekindlusega väita, kui suure ja tähtsa võistlusega on tegemist – kui palju osaleb sportlasi, nende abilisi ja ajakirjanikke, räägiti võimsast teleauditooriumist ja viimseni väljamüüdud piletitest. Tegelikult oli see kõik üks mullipuhumine.

Viiekümne esinduse peale tuli tõepoolest kokku väga suur hulk sportlasi, ent tegemist polnud esimese suurusjärgu tähtedega. Helsingis võistelnud tõelisi tippe oli vähem kui neid, kes eelistasid meistritiitli eest heitlemisest loobuda. Paljud suurriigid, nagu näiteks Venemaa, saatsid tulle B- või isegi C-koondise. Eriti hull oli seis jooksudes, väljakualadel oli tase kõrgem, kuid maailmaklassist võitjatulemused olid pigem erandiks.

Keskpärane tase ja staarinappus oli ilmselt ka põhjus, miks Helsingi niigi väikese staadioni tribüünidel polnud ühelgi õhtul täismaja – seda Soomes, kus kergejõustikku armastatakse. Just pealtvaatajate reaktsioon peaks olema parimaks tõestuseks, et sellisele EMile on määratud saatuseks vajuda teisejärguliste jõuproovide massi.

Kassid läinud, hiirtel pidu – Eesti-sugusele väikeriigile on nõrgema konkurentsiga meistrivõistlused kasulikud. Sellises seltskonnas olime täiesti pildil ja meie järelkasv näitas, et staadionile tasub minna ka tulevikus. Isegi päris meistrivõistlustele.