Juhtkiri: Eesti liidrite tuules

Maailma majandusfoorum paigutab oma värskes võrdlusuuringus Eesti ühte gruppi Lääne-Euroopaga riikide konkurentsivõimele antud punktide järgi. Põhjamaad (Soome, Rootsi ja Taani) moodustavad Euroopa kõige konkurentsivõimelisema piirkonna. Meie kunagised saatusekaaslased idapoolses Kesk-Euroopas jäävad aga selles võrdluses kõik Eestist tahapoole.

Maailma majandusfoorum hindab Euroopa Liitu ja liikmesriike, võttes aluseks ELi enda strateegia aastani 2020. Selle kolm sammast on tark majandus, sotsiaalne kaasamine ja keskkonna jätkusuutlikkus. Euroopa on üldiselt tugev kahes viimases, ent esimese samba puhul hinnatakse üksnes Põhjamaade konkurentsivõimet tugevamaks USAst.

Euroopa vajab hädasti majandust soosivaid reforme liikmesriikides ning ka kogu ELi hõlmavaid arenguid. Siseturu tegelik ja täielik avamine on üks hädavajalik suund. Samuti on vaja tulemuslikult tööle saada meetmed, mis soosivad tehnoloogiate arendamist. Praegust Euroopa heaolu taset pole pikas plaanis võimalik säilitada, kui Euroopa ettevõtted ei ole uute tehnoloogiate arendamisel liidrite hulgas. Praegu jääb EL ses osas alla nii USA-le kui ka Jaapanile. Ka Euroopa Liidu varasema 15 liikme tootlikkus on keskeltläbi madalam kui USA-l ning kahjuks pole see vahe palju vähenenud.

Eesti punkte vaadates tuleb meeles pidada, et koondindeksid on peendetailide suhtes «pimedad». Saame tavapäraselt kõrged punktid haridustaseme eest, sest meil on palju kõrgharidust kinnitava dokumendiga inimesi, ent see ei tee veel olematuks Eesti tõsist probleemi: meil on ka palju suhteliselt madala haridustasemega inimesi, kellel pole mingisugust erialast väljaõpet.

Vastupidine näide puudutab keskkonna eest antud punkte ja eelkõige energeetikat. Läti edestab Eestit seepärast, et nende energiaportfellis on taastuvatel allikatel suurem osakaal – neil on hüdroelektrijaam, meil põlevkivienergeetika. Kohalikena teame oma «tuulikutebuumiga» kaasnevaid vaidlusi ning küllap peame küsitavaks Lät­i eeliseid.

Niisiis ei tähenda kõrged punktid üheselt, et mingis valdkonnas on «kõik korras», ega madalad punktid, et «kõik on halvasti».

Sotsiaalse kaasatuse sammas võtab arvesse tööturu olukorra. Pikemas plaanis on konkreetse hetke töötuse määrast tähtsam see, kui suur osa inimesi on üldse tööellu kaasatud. Eesti ei paista ses asjas just üleliia hästi silma, ehkki võrreldes parimatega on arenguruumi enamikul Euroopa riikidel.

Kui Euroopa konkurentsivõime üldine olukord paneb kukalt kratsima, siis Eestis võime rahul olla sellega, et elame n-ö liidergrupi – Põhjamaade – vahetus naabruses. Mõju pole siiski ühene. Eesti poliitikute ja äriinimeste ülesanne on pingutada selle nimel, et rohkem tasuvat tööd tehtaks Eesti pinnal ning vähem inimesi peaks siit olude sunnil lahkuma.