Martin Kala

FOTO: SCANPIX

Üks San Diegost pärit insener sai 1992. aastal haruldase ajuhaiguse, mis kustutas kogu tema mälu. Iga kord kui teadlased mehelt köögi asukohta pärisid, polnud tal ka sellest hallimatki aimu. Aga kui nälg näpistama hakkas, läks mees otsejoones kööki külmkapi kallale.

Vaatlusaluse käitumise jälgimine viis teadlased läbimurdele seniste teadmiste osas: sellel sektoril, mis tegeleb peaajus harjumustega, pole mingit pistmist selle osaga, kus asub mälu või mõtlemine.

Uus avastus kinnitas tõdemust, mille Ameerika psühholoog William James oli sõnastanud juba enam kui sajandi eest – inimesed on vaid ühed «jalgadel harjumustepuntrad».

Huvitavast loost inspireerituna istus The New York Timesi uuri­v ajakirjanik Charles Duhigg töölaua taha, võttis ette hunnikute viisi sotsiaalpsühholoogia, kliinilise psühholoogia ja neuroloogia teadusuuringuid ning videosalvestised intervjuudega, mis ta oli teinud tööde autoritega.

Selle tulemusena valmis meeleolukas raamat «Harjumuse võim: miks me teeme elus ja äris seda, mida teeme?». Tegu pole eneseabiõpikuga šokolaadiõgijaile, vaid päris tõsine pilguheit sellele, kuidas harjumused kujunevad ja muutuvad.

Iga harjumuse, sõltuvuse, ka tahtejõuetuse keskmes asub kolm elementi: nn märguanne või kutse, tegevus ehk rutiin ning rahuldus ehk auhind. Kui mu iPhone tiniseb, on tegu kutsega.

Haaran telefoni, avan sõnumi (tegevus) ja saabub rahu toov preemia. Pannil säriseva liha lõhn tekitab isu, mille tulemusena täitub kõht jne. Aga kui preemia jääb saamata, tõmbub taevas kohe pilve.

Nõnda nagu inimesed, sõltuvad ka firmad, ärid, kollektiivid oma harjumustest ehk pälvitavast preemiast. Raamatu abil saame targemaks oma ostuharjumuste osas. Näiteks rakendavad supermarketi statistikud tarbijate käitumismudeleid enda kasuks, olgu see siis oskus naise rasedust tema käitumise järgi ära tunda või lausa ette ennustada ajahetke, millal titat on oodata. Ka firmade käitumisse siginevad ruttu igasugused harjumused.

See paneb mind mõtlema Eesti erakonnapoliitikale. Üha enam räägitakse, et aastatega on meil tekkinud parteid selle sõna halvimas poliittehnoloogilises tähenduses (näiteks Sirje Kiin «Lahkumiskiri erakonnale», PM, 8.06). Eesti erakonnaelus on koha sisse võtnud halvad tavad: suletus, korruptsioon, info­blokk, ühiste arutelude puudumine, manipuleerimine, vassimine, vigade mittetunnistamine.

Skandaalide foonil jääb samas arusaamatuks, kui palju ja kui siiralt tegeletakse tavade väljajuurimisega, sest poliitikavaatlejate hinnangul ei näe erakondade juhid enamasti oma süüd skandaalides ega esita konkreetseid ettepanekuid skandaalidest väljumiseks.

Kuidas muuta harjumusi? Üks võimalus, märgib Duhigg, on läbi kordamise. Kui harjumus on tekkinud teatud vigade kordamisel, on seda väga raske muuta, sest see on tunginud sügavamale ajusoppi. Pingutus, et sissekulunud tegevus millegagi asendada, peab olema kolmekordne. Hea näide on jalgpallimaailmast: treenerid ponnistavad meeletult, et harjutada mängijaid sooritama eelduspärase löögi asemel midagi muud.

Raskeks muudab selle asjaolu, et löök peab toimuma alateadlikult, kuna mängu tempo ei anna aega ega võimalust mõttel otsustada lasta. Halba harjumust saab võita vaid siis, kui selgeks õppida uus rutiin ja seda korduvalt praktikas rakendada. Nii jääb auhind samaks, kui saabub ärgitav kutse, sest muudetud rutiin päästab – ja põmm!, üllatav löök toob võidu.

Hullemaks jamaks kisub aga siis, kui halba harjumust eitatakse. Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rääkis Silver Meikar sellest, et erakonnad on sattunud sõltuvusse mustast rahast.

Kuid põhiline probleem polnud nii väga detailides, vaid üldpildis – kuidas pesta puhtaks Eesti demokraatliku kultuuri pale? Eesti ühiskond on teinud viimastel aastatel suure arenguhüppe, mis puudutab kodanike poliitilist kaasatust ja osavõttu, kuid sama suurt muutust oodatakse pikisilmi ka erakondade poliitikasse.

Silver Meikar on rahastamis­skandaali avalikustamist põhjendanud sooviga süsteemi – harjumusi ja meetodeid – muuta, ent tema erakonna strateegia on olnud Meikarile kui allikale vähe tähelepanu pöörata.

Süsteemsetest vigadest rääkimise ja erakondade sisedemokraatia puhastamise asemel püütakse tähelepanu juhtida hoopis skandaali vallandanud allika usaldusväärsusele või (pigem) mitteusaldusväärsusele – selle üle otsustagu õiguskaitseorganid.

Laskutakse nöökavalt detailidesse. Mäletate Keskerakonna reaktsiooni idarahaskandaalile, erakonna liikmete mõjuvõimuga kauplemise kahtlustustele ja skandaalile seoses Hannes Rummu kirjavahetusega?

Isegi tipphetkedel polnud Edgar Savisaar nõus parteijuhi kohast loobuma, küll aga loodi erakonna liikmetest koosnev «kiriku­skandaali tõekomisjon», mille ülesandeks oli hinnata tõendusmaterjali, või kutsuti kokku Keskerakonna aukohus, mis pidi andma hinnangu erakonna liikme võimalikule eba­eetilisele või poliitiliselt väärale käitumisele.

Ka elamislubade afääris pidi IRL­i aukohus kuulama üle ja vajadusel märgistama üksikliikmed, mitte vaagima juhtunut sisuliselt. Ja isegi kui Reformierakond on tunnistanud, et väga üldiselt on Meikari maalitud pilt usutav – Andrus Ansip erakonna üldkogul (10.06): «Ausus (Eesti) poliitikas on minu veendumuste järgi valdav. [---] Kuid probleeme peame möönma.» –, on siingi selge, et Meikari väljavilistamise ja seniste suhtlusvõtetega jäeti skandaali haldamisel kasutamata hea võimalus oma mainet parandada.

Ühe järjekordse sündmuse foonil küsiti mult raadiointervjuu käigus, kas Eesti skandaalid jõuavad ka Euroopa meediasse. Ei jõua, sest skandaalide lahendamisel pole poliitilist positsioonivõttu, kuni erakonna esimees ei astu tagasi või minister ei loobu au taastamiseks ametist.

Vinduvad kriisid kahjustavad Eesti mainet oluliselt rohkem kui kriisi lõpetamine poliitilise vastutuse võtmisega. Selle asemel et «purgistada» üksikliikmeid, tuleks juhinduda paremast poliitikategemisest ja valitsemise heade tavade kujundamisest.

Pealegi ujuvad iga järjekordse käimasoleva skandaali puhul lagedale vandenõuteooriad, mis eitavad või vähemasti vähendavad toimunu olulisust: olgu see siis keskerakondlik legend nende õõnestamisest «kunstlikult tekitatud» probleemide abil või koalitsioonierakondade väsimatu hirm, et üks või teine mõjukas ühiskonnategelane üritab luua uut parteid (soovitavalt midagi No99 «Ühtse Eesti suurkogu» vaimus, et teooria veelgi vettpidavamana mõjuks), et niiviisi pisendada tegelikke probleeme.

Viimaste skandaalide puhul panen aga taas tähele, kuidas korduvalt rünnatakse Eesti meediaväljaandeid. Tõsi on, et neist päris mitu on omandanud ärimudeli, mis põhineb kergemasisulisel ning tihti avaliku huvi ja hea maitse piire kompaval sisul.

Ent Eesti on – ja seda ka meie Euroopa partneritele – siiski tuntud kui riik, mille ajakirjandusel on oluline valvekoera roll. Selle otseseks tõestuseks on päris mitu hiljutist korruptsioonikaasust, mille avalikustas üks suur päevaleht.

Kas pole huvitav, et olukorras, kus meedia avalikustab poliitikas toimuvaid ulakusi, levitavad erakonnad vastuseks müüte ajalehtede endi korrumpeerumisest ja ajakirjanike liialdamistest?

Hea küll, leheveerul lähevad ikka mõned üldistused üle võlli, kuid kas pole sellise väärkuvandi tekkimisel ka erakondade ja poliitikute süüd? Olg­u siinkohal üheselt öeldud, et isegi kui meedia liialdaks, pole mis tahes varjatud skeemid, rahastamised, elamislubadega hangeldamine poliitikas aktsepteeritavad. Ometigi eksisteerib poliitikute hulgas suhtumine, et Eesti väljaandjate panus Eesti ühiskonna läbipaistvusse on pigem ohtlik kui kasulik.  

Rutiini muutmise eemärk on vigu vältida, mitte süüd veeretada. Et muuta halba kommet, tuleb vahel muuta arusaama normist. Osalt on meie käitumine harjumuslik, sest see on seotud sotsiaalsete käitumisnormidega, milles me harva kahtleme või millele harva tähelepanu pöörame.

Kohtumistel surume kätt, kanname sama värvi sokke ja sööme kahvliga, sest nii on meid õpetatud. Ei saa öelda, et need on sügavalt meie süsteemis kinnistunud, kuna need on vaid õpitud tegevused.

Et erakonnapoliitikat puhastada, peab muutuma poliitikute nägemus poliitikast ja meediast. Erakondade siseelu on püütud ravida valimisreformi abil. Näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) siseopositsiooni kuuluva aseesimehe Tõnis Lukase ettepanek muuta riigikogu valimistel avatuks erakondade üleriigilised nimekirjad, mis tähendaks, et väga väikese häälte arvuga kandidaadid tänu parteide järjestatud nimekirjadele parlamenti enam ei pääseks.

Ehk mõjutaks normi muutmine saadikukandidaatide käitumist ja ilmselt annaks ka valijale teistsugused ootused? Aga miks muuta valimiskorda, kui valijale jääb sellele vaatamata arusaamatuks, millistel põhjustel on mõned kandidaadid nimekirjades ettepoole tõstetud?

Alati ei pea alustama normi muutmisest. Sotsiaal­psühholoogid on avastanud, et tõhus viis sissekulunud harjumusi ümber kujundada on muuta inimeste arusaamu normist, millest juhindutakse. Kuniks puudub reegel – aga ka teadmine sellest –, ei kinnita inimene turvavööd ega kustuta kodust lahkudes tulesid.

Kuid vaatamata harjumuse vastupandamatule jõule väidab Charles Duhigg, et harjumused pole õnneks saatuslikud. Nii nagu me need omandasime, saame neist ka lahti. Pole hullu, kui vana koodi ei saa ajust lõplikult kustutada, sest sellele saab uue skeemi peale kirjutada. See saab aga juhtuda vaid siis, kui defineerime (loe: selgitame välja) mehhanismid, mis harjumuse tekitasid, ja otsime uue tegevuse, mis juhib sama või sarnase preemiani.

Autor on Euroopa Ajalehtede Liidu õigus­nõunik. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.