Arti Hilpus: Soome survestas Natsi-Saksamaad Eesti küsimuses

Foto: Lennart Rikk

Suursaadiku ametit pidav ajaloolane Arti Hilpus kirjeldab värskes ajakirjas Tuna, kuidas Natsi-Saksamaaga koostööd teinud Soome üritas oma partnerit veenda andma Eestile suuremat autonoomiat või lausa iseseisvust. Ringlesid ka ideed liita Eesti Soomega. Postimehe arvamusportaal avaldab Tunas ilmunud artikli lühikokkuvõtte.

Pärast Saksa-Nõukogude sõja puhkemist 1941. aasta juunis lootsid paljud nii Eestis kui Soomes, et sakslased lubavad Eesti iseseisvuse mingis vormis taastada. Varsti sai aga selgeks, et see ei kuulunud Suur-Saksamaa juhtkonna plaanidesse.

Antud olukorras hakkasid mõned ringkonnad propageerima mõtet, et Eestile tuleks võimaldada vähemalt tegelik autonoomia või lubada liitumist Soomega kaksikriigi vormis.

Üldiselt suhtusid soomlased Teise maailmasõja ajal Eestisse mõistvalt ja sümpaatiaga, kuid riikliku poliitika ja ametlike suhete tasandil ei olnud toetuse osutamine nii lihtne. Hoolimata hõimusidemetest eestlastega pidi Soome arvestama oma liitlase Saksamaa arvamusega ja muude reaalpoliitiliste asjaoludega.

Soome strateegilistes huvides oli vältida Soome lahe lõunaranniku Punaarmee kätte sattumist nii kaua kui võimalik, sest Eesti kaotamise korral poleks Soome suutnud sõda NSV Liidu vastu kaua jätkata.

Seega tuleb näha ka Soome valitsuse pragmaatilisi kaalutlusi, kui suhtluses Berliiniga tõstatati Eesti suurema omavalitsuse teema. Soomlased lootsid, et Saksa okupatsioonipoliitika muutmine Eestis ning järeleandmised iseseisvuse küsimuses aitavad suurendada eestlaste kaitsetahet ja võitlusvõimet idarindel.

Avaldatavad dokumendid pärinevad Saksamaa välisministeeriumi riigisekretäri büroo Eesti toimikust ning kajastavad episoodi Saksa-Soome suhetes aastatest 1942-1943, mil soomlased tõstatasid diplomaatiliste kontaktide kaudu küsimuse suurema autonoomia või iseseisvuse andmisest Eestile.

Soome poolt esindasid saadik Toivo Kivimäki Berliinis ja kindral Hugo Österman Helsingis, viimane tegutses ilmselt ülemjuhataja Carl Gustaf Mannerheimi nimel. Saksamaa poolt andis nendele ettepanekutele kategooriliselt eitava vastuse välisminister Joachim von Ribbentrop.

Avaldatud dokumendid pakuvad kinnitust, et Soome riiklikud esindajad väljendasid Teise maailmasõja ajal sakslastele korduvalt ja üsna kõrgel tasandil oma muret Balti rahvaste ja eriti eestlaste tuleviku üle, kuid Saksamaa juhtkond jäi lõpuni kindlaks oma jäigale ideoloogilisele positsioonile ega lasknud end poliitiliste muudatuste suunas mõjutada.