Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Indrek Paavle: kui karm oli ENSV piirirežiim?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Alo Raun
Copy
ENSV vapp.
ENSV vapp. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajaloolane Indrek Paavle kirjutab värskes ajakirjas Tuna, et 1950. aastate lõpuks olid merele pääsu reeglid jms muutunud nii karmiks, et mere salaja ületamine oli muudetud praktiliselt võimatuks. Seetõttu hakkas režiim leplikumalt rahvast rannikule lubama. Postimehe arvamusportaal avaldab Tunas ilmunud artikli lühikokkuvõtte.

Artikkel käsitleb Eesti NSV näitel NSV Liidu riigipiiri, mis koos passirežiimiga oli osa süsteemist, millega kontrolliti elanike liikumist ja paiknemist riigi territooriumil. Uurimus keskendub piirirežiimi regulatsioonile, mille kaudu jälgitakse muudatusi süsteemis ja nende mõju elanikkonnale.

NSV Liidus hakati piiriäärsetel aladel elamist ja liikumist piirama 1929. aastal. 1930. aastatel karmistati piirirežiimi järjestikuste õigusaktidega ja kriminaliseeriti selle rikkumine.

Eestis eksisteeris piiritsoon koos selles kehtivate erireeglitega praktiliselt kogu Nõukogude okupatsiooni jooksul. Piirirežiim kehtestati 1940. aasta sügisel osaliselt ja mõne sõjajärgse aasta jooksul täiemahulisena. Seejärel püsis see pea muutumatuna 1988. aastani.

Peamine seisnes lihtsas meetodis lubada riigipiiri lähedusse võimalikult vähe inimesi ja neid väheseid ülima põhjuslikkusega kontrollida.

Samas täiendati ja täiustati süsteemi pidevalt. Režiimi elemente kirjeldavad õigusaktid ja instruktsioonid muutusid aasta-aastalt detailsemateks ning kord üha karmimaks.

Üha uusi piiranguid seati eriti meresõidule, kuni selleni välja, et 1967. aastast kehtestati piirirežiimi reeglid sellel rannikuosal, kus piiritsooni polnudki. Karistusi karmistati veel 1980. aastate keskel.

Samal ajal ilmnesid vastupidised tendentsid – piiritsooni pääsemine muutus natuke lihtsamaks. Piiritsoonis asuvate vaba sissepääsuga asulate nagu ka avalike randade või puhkealade hulk muutus suuremaks ja neisse pääsu kord leebemaks.

Aasta-aastalt anti välja üha rohkem piiritsooni lubasid, stalinismi-järgsel ajal kasvas nende arv ligi 7 korda.

1950. aastate lõpuks olid merepääsureeglid muutunud piisavalt karmiks, meresõiduvahendite ja laevameeskondade kontroll piisavalt hoolikaks ja meri ise võetud nii tiheda kontrolli alla, et selle salaja ületamine oli muudetud praktiliselt võimatuks. Kuna merest üle ei pääsenud, võiski režiim rahva rannikule lubamise osas leplikum olla.

Tagasi üles