/nginx/o/2009/08/10/219551t1hcb95.jpg)
Kunstiajaloolane Kersti Markus kirjutab värskes ajakirjas Tuna, et Pirita kloostri ehitus valmistati ette Rootsis Vadstenas asunud emakloostri teadmata. Postimehe arvamusportaal avaldab Tunas ilmunud artikli lühikokkuvõtte.
Kersti Markus: kes ikkagi rajas Pirita kloostri?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Birgitiinide kloostri asutamine on olnud tavapäraselt ühe konkreetse isiku personaalne aktsioon, kuid Pirita kloostri puhul on varasemas historiograafias esile toodud laia asutajate ringi: hansakaupmehed, kohalik aadel ja Saksa ordu Liivimaa haru meister.
Tähelepanuväärne on seegi, et emaklooster Vadstenas ei teadnud ettevalmistusöödest Tallinnas Pirita jõe suudmes midagi.
Vadstena diaariumi 1407. aasta 5. mai sissekandest selgub, et kloostrisse saabusid kaks meest, kes andsid ülevaate Tallinna lähedale kloostri rajamise plaanidest. Kõik ettevalmistustööd olid tehtud, nad tahtsid vaid reliikviaid ja õdede laulu noote ja tekste. See on ühtlasi esimene teade Pirita kloostri kohta Vadstena diaariumis.
Siit tekkis artikli autoril küsimus, kust pärines Pirita kloostri üklesehitajate teadmine birgitiinide kloostritest. Tavapärane praktika oli see, et kõigepealt pöörduti abipalvega Vadstena kloostri poole ja alles siis hakati kloostri rajamist planeerima.
Erandlik on selles kontekstis vaid birgitiinide kloostri rajamine Gdanskis. Selle asutas Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen. Vadstena abtissi poole pöörduti reliikviate saamiseks alles siis, kui Roomast saadi kinnituskiri kloostri asutamise kohta, Vadstena diaariumis puudub aga Gdanski kloostri kohta igasugune teave.
Konrad von Jungingen oli vaatamata oma ametipostile väga vaga mees. Ta austas kõrgelt preisi talunaist Dorothead, kes nägi ilmutusi ning pidas oma suureks eeskujuks Püha Brigittat. Konrad püüdis alates 1404. aastast teha Roomas jõupingutusi Dorothea pühakuks kuulutamiseks. Marienburgis pöörati tema ajal erilist tähelepanu vagadusele ja vaeste hoolekandele, toetati heldelt kirikute ja kloostrite ehitust ning nende kunstitöödega varustamist.
Birgitiinide kloostrid allusid kohalikule piiskopile. Seetõttu on Pirita kloostri rajamise kontekstis otsustavaks teguriks uue Tallinna piiskopi ametissemääramine 1405. aastal.
Johannes III Aken oli alates 1402. aastast Saksa ordu kõrgmeistri kaplan ja kantsler. Kaplani amet oli vaimulike orduvendade seas kõige kõrgem. Ta saatis kõrgmeistrit kõikidel reisidel ning oli tema nõuandja vaimulikes ja kiriklikes asjades.
Tänu pidevale viibimisele kõrgmeistri kaaskonnas oli kaplanil oma isandale oluline mõju. Tähelepanuvääriv on fakt, et kõrgmeister toetas oma kaplani valimist Tallinna piiskopiks paavsti kuuria juures nii innukalt, et pani tõsiselt proovile ordu prokuraatori kannatuse.
Teiseks, Hinrich Swalbarti kui kloostri tegeliku ülesehitaja tegevus näitab samuti selget orienteerumist Saksa ordu kõrgmeistrile. Allikatest tuleb välja üllatav tõsiasi, et kriisisituatsioonis ei kuula Swalbart Vadstena kloostri nõuandeid, vaid pöördub nende kahe vaheliste lahkarvamuste korral Saksa ordu kõrgmeistri poole, kes teeb alati kõik otsused kloostri kasuks.
Artiklis jõutakse järeldusele, et algtõuge Pirita kloostri asutamiseks võis tulla Konrad von Jungingenilt. Tema pildilt kadumise põhjuseks oli ootamatu surm kloostri rajamise väga varajases staadiumis, 1407. aasta märtsis.
Kuid mõjukas patroon jättis oma jälje kloostriasukate eneseteadvusse, mis Vadstenast vaadatuna võis avalduda ärritavas enesekindluses ja kohatises põikpäisuses ning mille arhitektuurset väljendust näeme veel tänapäevalgi.