Aasta uue liiklusseaduse kehtimahakkamisest on küll liiga lühike aeg, et suuri järeldusi teha, kuid mõningad tähelepanekud, kuidas seadus on – või ei ole – liiklusele mõju avaldanud, saab siiski teha. Paraku tuleb tõdeda, et kui seaduse muutmisega ei käi kaasas selle täitmise kontrollimine, ei aita see kaasa ka liikluses olukorra parandamisele.
Üks selline näide puudutab rooli taga mobiiltelefoniga rääkimist, mida uus seadus taunib. Ometi ei ole liikluses näha olev pilt aastatagusega võrreldes palju muutunud: roolis juht, käsi kõrva ääres telefoni hoidmas, on endiselt sage nähtus. Pisiasi, võiks ju öelda. Meil on suuremaidki probleeme – purjus juhid, kiiruseületamised, sajad liikluses hukkunud. Kuid suured rikkumised algavad väikestest.
Õigusfilosoofia, mis eriti sellel ja läinud sajandil tunnistab õigusnormide suhtelisust – igas kultuuriruumis võib olla veidi erinev arusaam moraalinormidest, mis seadustele aluseks võetakse –, näitab ometi, et on üks asi, mis kõiki seadusesüsteeme ühendab: põhimõte, et seadus, olgu see nii hea kui tahes, on vaid üks osa kolmikrakendist.
Olgu seadus suuline, savitahvlil või kivisse raiutud, olgu see pärgamendil või paberil – see ei saa hakkama ilma kahe teise, võrdselt olulise komponendita: seaduse täitmise kontrollita ja selle rikkumise eest ette nähtud sanktsioonita.
Piisab sellest, kui üks neist kolmest ei toimi päris nii, nagu vaja, kui seadus ei suuda enam täita oma peamist ülesannet: reguleerida ühiselu. Veelgi enam: kui uue seaduse – või mõne selle vähemtähtsa punkti – täitmise üle on kontroll kesine ning kui seetõttu ei teki ühiskonna liikmete jaoks suhet seaduse rikkumise ja selle tagajärgede vahel, devalveerub seadus tervikuna.
Edasi, nagu õigusfilosoofid on näidanud, võib aset leida ahelreaktsioon: kui üks seadus saab külge pelgalt soovitusliku varjundi, ei lähe kaua, kui see laieneb üldisele suhtumisele. Seda, et tegu ei ole vaid teoreetilise ohu, vaid tegelikkuses aset leidva nähtusega, meenutab paarikümne aasta tagune aeg, kus meile võõraste seaduste rikkumine mõnes valdkonnas normiks kujunes.
See tunne, et seadus on midagi võõrast ja väljastpoolt tulnut ja seega mitte täitmiseks, vaid pigem mööda hiilimiseks, on siinsel inimesel ikka veel ihus. Ometi on olukord palju muutunud. Iseseisvusajal tehtud seadused võivad küll olla, nagu ka president on märkinud, vahel veidi vildakad või kiirustades vastu võetud, kuid need on tehtud selle riigi olukorda silmas pidades ja just selles riigis ühiselu reguleerimiseks. Et seadused oma eesmärki täidaks, on vajalik, et riigielanikud neist kinni peaks ning et vastavad ametkonnad kinnipidamisel silma peal hoiaks.
See kõik aga ei tähenda, et uue seadusega veel mitte päris harjunud juhte karmilt karistama tuleb hakata. Kontrollimine võib olla ka märkamine, karistus võib olla ka rikkumisele tähelepanu juhtimine. Peaasi et signaal oleks saadetud: need seadused on tehtud meie ühist heaolu silmas pidades ning need on täitmiseks.