Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/06/29/1191576t1h8f40.jpg)
No mis soolisest ebavõrdsusest me räägime. Vaadake näiteks, mis eesti filmis toimub: filmi sihtasutuse juht on naine. Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali juht on naine. Filmikooli juht on naine. PÖFFi juht on naine. Kõige kõvemad produtsendid on just naised.
Vähe sellest. Ka kultuuriministri filminõunik on naine, ja veel millise tähelepanuväärse nimega: Edith Sepp. Tõsist sepatööd – tagunud rauda, nii et sädemed taga – on Sepp viimased poolteist aastat piltlikult öeldes teinudki. Filmi arengukava on valmis. Filmiinstituut asutamisel. Nüüd päästetakse Artise kino.
Vanasti ütles mees: ära anna püksa oma jalast naise jalga. Nüüd ütleb naine, meeste kohta mõistagi: kes on tark, see on nõrk; kes on tugev, see on loll.
Mis küll sest eesti filmist nõnda saab?!