Tanel Kerikmäe

FOTO: Andres Teiss


Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi professor Tanel Kerikmäe ja lektor Kari Käsper kirjutavad Postimehe arvamusportaalis, et tulevikus olude muutumise tõttu ees ootavasse põhiseaduse uuendamisesse peaks suhtuma kui võimalusse mitte paratamatusesse.
 

Kari Käsper

FOTO: humanrights.ee

Põhiseadus on kahtlemata meie riikluse alustala, paljuski tänu millele on Eesti täna selline nagu ta on. Põhiseaduse kasvõi näiline muutumatus on olnud väheseid konstante, mis on aidanud keerulistel aegadel säilitada ja arendada demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kaitsta inimeste õigusi ja õigusriiklust laiemalt.

Tänapäeval, kui muutuvad nii riigi, demokraatia, kui ka teiste seni üheselt arusaadavate nähtuste sisu ja raamid, on kahtlemata vajadus püsivate väärtuste järgi seda suurem. Põhiseadus on küll dekaade normatiivse aktina vastu pidanud, kuid tema side inimesega on jäänud nõrgaks. Ehk on seegi üheks põhjuseks, miks Eesti ühiskonnas süveneb kriitiline suhtumine õigussüsteemi. Moefraas «jokk» oleks õigustamatu, juhul kui põhiseadus vääramatult oma ülesandeid täidaks. Juriidiliselt korrektne norm ei saa õigusriigis olla vaid näiliselt korrektne. Jah, põhiseadus on olnud poliitikas sobiv kriitikavahend aga sageli puudub analüüs - kriitikale järgnev tulemus ei pruugi kõrgema riigivõimu kandjale ehk rahvale olla arusaadav, seega väheneb usaldus nii põhiseaduse kui riigi vastu. Näide lähiminevikust: hetkel tuure üles võtva kõrgharidusreformi suhtes riigipea poolt tehtud märkused põhiseadusevastasuse kohta said kindlasti enam tähelepanu kui riigikogu poolne vastuvõetud seadus.

Põhiseaduse kui väärtuste kogumi määratlemise vajadus on siiski enim seonduv Euroopa Liidu liikmelisusega. Põhiseaduse kaasajastamise au tahaks endale nii mõnigi poliitik. Ilmselt on selleks sisuline vajadus tekkinud aga alles täna, kui EL seisab teelahkmel. Kas peaksime ootama, mis juhtuma hakkab ja siis oma põhiseadust vastavalt «disainima»? Ei, pigem tuleb õppida vigadest – mäletagem kasvõi meie «esimesi triibulisi» niinimetatud suhkrukaasuses, kui riik ei osanud oma otsustustes lähtuda Euroopa õigusruumis kehtivaist põhimõtetest ega seostada neid põhiseadusega. Hetkel riigikohtus vaagimisel olev Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) võiks demonstreerida meie riigimehelikku mõtlemist ja anda alusmaterjali põhiseaduse uuendamisse. Ehk ei eeldaks siin Saksamaa konstitutsioonikohtu laadseid mitmesajaleheküljelisi Euroopat «paika panevaid» arvamusi aga hästiorienteeruvaid seisukohavõtte kindlasti. Põhiseadust on sageli käsitletud kui EL õigust, tehnokraatlikult ja normikeskselt. Tundub, et põhiseaduse kaasajastamine oleks otstarbekas, kui see ei toimuks vaid sätete kohandamise kaudu EL õiguse normidega vaid oleks laiemale ekspertiisile tuginev projekt, mis leiaks üles probleemid, sidustaks senise rakenduspraktika ja identifitseeriks meie põhiseaduse aluspõhimõtted, millest saaksid endale tuge nii riik aga eelkõige tema inimesed.

Põhiseaduse muutmisest olulisem on senisest paremini lahti mõtestada, mis on Eesti roll Euroopas ja maailmas, millised on meie jaoks olulised väärtused ja põhimõtted. Alles siis kui selgub, et kehtiva põhiseaduse tekst enam neid adekvaatselt ei peegelda, tuleks teksti muuta. Loomulikult on nii Eesti, Euroopa kui kogu maailm viimaste dekaadide vältel muutunud. Põhiseaduse maine on saanud kannatada nii Euroopa Liidu aluslepingute ülimuslikkuse doktriini peaaegu tingimusteta aktsepteerimisest riigikohtu poolt üldiselt kui ka eeldatavate põhiseaduslike põhimõtete eiramise tõttu finantskriisi tingimustes (näiteks kiire käibemaksu tõstmine).

Põhiseaduse ja tegelikkuse vastuolusid ei saa ületada vaid tõlgendamine, olukorras, kus muutused on liiga järsud ning tõlgendamisvõimalusi pole sisuliselt kasutatud. Põhiseadus peaks ideaalis olema iga Eesti kodaniku ja elaniku jaoks arusaadav kokkulepe ühiskonna alustest, mitte tekst, mille mõtte dešifreerimiseks tuleb appi võtta riigikohtu lahendid, kommenteeritud väljanne ja «talupojamõistus.»  Paljudele tekkinud vastuoludele ei leia lahendust nendestki allikatest.

Samas, põhiseaduse muutmises ei peaks ka nägema ohtu, vaid võimalust reaalsust paremini väljendavaks ühiskondlikuks kokkuleppeks, Eesti riigi parema toimimise ja demokraatliku arengu tõhusamaks kindlustamiseks. Selline protsess ei saa toimuda «võimukoridoridest» välja kihutava ainsa ja õige otsusena. Avatud debatt annab võimaluse terviklikuks lahenduseks. Siinjuures peame arvestama laiemaid protsesse see tähendab, et Euroopa konstitutsionalism ja õigusriiklus hakkavad toimima vaid juhul, kui EL liikmesriik võtab arvesse EL põhiseaduslikke väärtusi ja vastupidi. Nn. konstitutsioonilise dialoogi kasutamine on võimalus vähendada õiguslikku nihilismi, luua õiguskindlust ja läbi põhiseaduse selge rolli lähendada riigivõimu esindavad institutsioonid rahvale. Tõepoolest, oleme ju ise Euroopa aga samas oleks vastutustundetu väita, et ühishuvide tõttu meil teiste liikmete ega EL institutsioonidega eriarvamusi tekkida ei saagi. Euroopalik konstitutsiooniline pluralism ja dialoog võiksid olla uuendatud põhiseaduse võtmesõnadeks. Peamine ei ole mitte kivisse raiutud loosung, vaid võimalus reaalseid õigusi ja huve kaitsta ning edendada, millele lisandub õiguste ja kohustuste kandjate teadlikkus. Parafraseerides Ameerika filosoofi: vastasel juhul on tegemist mitte lõunasöögi vaid pelgalt menüüga.

Seega on möödapääsmatu Euroopa Liidu liikmelisuse tingimuste (ja selle läbi EL enda pädevuste) täpsem määratlemine: nii seda kui palju otsustuspädevusest näiteks eelarveküsimustes saab EL tasandile viia kui ka seda kuidas toimub otsustusprotsess EL küsimustes Eesti sees. See, et «uuseestlane» peab EL tasandil vastuvõetud otsuseid paratamatuseks on loobumiskaotus. Vajadus rohkem olulisi asju ühiselt otsustada on praeguses Euroopas ainuvõimalik. Samuti on oluline paremini lahti mõtestada Eesti kui erirahvuselise ja võrdõigusliku riigi olemus, et ühiskonna toimimisse oleksid enam kaasatud vähemused (nagu eestivenelased aga ka uusimmigrandid).

Väär oleks võtta põhiseaduse muutmist kui paratamatust, vaid näha selles võimalust välja tuua ka seda, mis teeb Eesti eriliseks ja erinevaks. Põnevaid võimalusi pakub infoühiskonna areng, mille osas Eesti on maailmas esirinnas. Miks mitte kasutada võimalust, et luua põhiseadus 2.0, milles sisalduvad selgelt ka infoajastu teemad, nagu internetivabaduse ja isikuandmete kaitse tasakaalustamine – teemad, mis tänases Euroopas vägagi aktuaalsed. E-riigi kontseptsiooni aluseks võiks saada e-põhiseadus, internetipõhine portaal, kust igaüks saab vastavale sättele infot selle sisu ja tõlgenduste kohta (seda ka Eesti ja EL vastavate normide ja kohtulahenditega seostatult).

Põhiseadus peab saama tõhusaks vahendiks, mille abil saab Eesti oma huve kaitsta ning leida õigusliku argumentatsiooni tehnikad, mis tooksid Euroopa Liidu õiguse rakendamisel Eestile parimad väljavaated. Euroopa Liit jätab liikmesriigile vabad käed, kas, kuidas ja millal oma konstitutsioonilist õigust  muuta või moderniseerida. Põhiseaduse eriline roll on vajalik eelkõige Eesti enda sisu leidmisel või saavutamisel. Uuendatav põhiseadus toestaks ka Eesti võimekust EL eesistujamaana andes võimaluse tugevdada Euroopa konstitutsionalismi laiemalt.

28. juunil 1992. võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, neljapäeval möödus sellest 20 aastat.