Kaia Iva: kodaniku häälele suurem kaal?

Kaia Iva Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Sotside enda kogemus näitab, et praegused riigikogu valimiste suletud üleriigilised valimisnimekirjad soosivad meeste, mitte naiste, riigikokku pääsemist, leiab riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) fraktsiooni esimees Kaia Iva, kritiseerides Eiki Nestori mõtteavaldust. Ta soovitab lisaks parteikaaslase Tõnis Lukase algatusele veel kolme valimisuuendust.

IRLi fraktsiooni liige Tõnis Lukas esitas valimisseaduse paranduse, millega reastuksid riigikogu valimisel kandidaadid ka üldnimekirjas ümber vastavalt saadud häälte arvule. Ja et asi oleks eri suurusega ringkondade kandidaatide suhtes aus, siis arvestataks seda, mitu protsenti kogutud hääled moodustavad ringkonna kõigist häältest.

Tasub kaaluda, kas sellist põhimõttelist ettepanekut võiks arutada iseseisva eelnõuna, ja laiendada teemade ringi. Eelmisel aastal pakkus IRL välja neli aruteluküsimust:

1. Järjestada erakonna valimisnimekirja kantud isikud vastavalt saadud häälte arvule, arvestades valimisringkonna suurust.

2. Järjestada kandidaadid tähestikuliselt nii valimisringkonna kui ka üleriigilises nimekirjas. See võrdsustaks «esinumbrid» ja teised kandidaadid.

3. Kaotada valimistulemuste arvestamisel d’Hondti astendaja. See arvestaks õiglasemalt valija antud häält ja kaotaks parima tulemuse saanud nimekirja preemiamandaadid.

4. Seada valimiskulutustele lagi, et vähendada raha mõju valimistulemustele.

Arvan, et nende kõigi ettepanekute osas tasuks suve jooksul poolt- ja vastu argumendid lauale tuua ning erakondadel nn kodutöö ära teha, et riigikogu sügisistungjärgul oleks võimalik seadusemuudatuste üle arutada ja konkreetsed otsused ka vastu võtta.

Siinkohal tuletaksin meelde, et alates 2003. aasta valimistest muutus valija hääl senisest palju kaalukamaks.

Enne nimetatud muudatust said valijate häälte arvu järgi koha riigikogus alla poole parlamendi koosseisust. Enamik riigikogust moodustus erakondade koostatud nimekirjade järgi.

2002. aastal tehtud seadusmuudatus tagas selle, et kolmveerand või rohkemgi saadikukohtadest jaotatakse ringkondades vastavalt saadud häältele. Ainus «puudus» sellel süsteemil võib olla see, et mõni pahur kodanik Tallinnast avastab, et ei tunnegi Antslast valitud saadikut.

Nimekirjade täielik avamine oleks seega eelnevate muudatuste kõrval väike, kuid mitte tähtsusetu samm.

On arusaadav, et pakutud muudatuse suhtes on erakonnad mõnevõrra ettevaatlikud. Oleks hirmutav saada kiiresti pealiskaudset kiitvat hinnangut.

Kaks seisukohta on siiski mõneti ootamatud. Esiteks positiivne üllatus Keskerakonna poolt, kes nimekirjade avatuks muutmise ettepanekut toetas. Oli ju Keskerakond see, kelle häältega muudeti 2009. aasta europarlamendi valimisnimekirjad suletuks (2010. aastal muudeti need IRLi ettepanekul taas avatuks).

Ja teine üllatus on sotsiaaldemokraatidelt, kes pooldavad senise valimiskorra säilimist, kuna see aitavat nende hinnangul noortel ja naistel parlamenti jõuda.

Reaalsus on aga teine: eelmisel aastal riigikogu valimistel said sotside ridadest üldnimekirja alusel riigikokku 4 saadikut, kelle keskmine vanus on 46 aastat, mis on üsna täpselt riigikogu ja ka sotside fraktsiooni keskmine vanus.

Samas ei aidanud hea paigutus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldnimekirjas saadikukohta saada ühelgi naisel.

Muuseas, nende valimisnimekirja tippu, kümne esimese kandidaadi hulka mahtus vaid üks naine. Terve parlamendi 19st üldnimekirja kaudu saadud kohast kuulus vaid 2 kohta naistele. Seega, piltlikult öeldes aitab üldnimekiri praeguse tava järgi riigikokku pääseda pigem keskealisel mehel, mitte noortel ega naistel.

Samas tundub mulle, et noorte puudus Eesti parlamenti ei ohusta: riigikogu liikme keskmine vanus on 45 aastat, mis on Euroopa mõistes küllaltki noor parlament (võrdluseks: Läti parlamendis on keskmine vanus 48 aastat, Soomes 49 aastat ning Suurbritannias 50 aastat). Küll aga on naiste nappus Eesti parlamendis silmatorkav kõigi arenenud demokraatiaga maade taustal.

Seepärast oligi sotside argument praeguse valimiskorra säilitamiseks üllatav. Mulle tundub, et praktikas oleks Eesti naisel lihtsam riigikokku jõuda, kui kaotada ära praegune «naist toetav valimissüsteem», mis erakondade tegutsemispraktika järgi aitab riigikokku hoopis mehi.

Kokkuvõttes leian, et avatud nimekirjad mõjuksid Eesti poliitikale tervendavalt, kuna valimissüsteem muutuks arusaadavamaks ja usaldusväärsemaks ning valija hääl saaks veelgi suurema kaalu. Igatahes mõtteainet valimisseaduse muutmiseks on.

Postimees kirjutas pühapäeval, et Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv siseopositsiooniline aseesimees Tõnis Lukas soovib muuta riigikogu valimistel avatuks erakondade üleriigilised nimekirjad, mis tähendaks, et väga väikese häälte arvuga kandidaadid tänu parteide järjestatud nimekirjadele parlamenti enam ei pääseks.