Kui ärimehed ei suuda eetiliselt käituda, juhtub ikka see, mida nad kõige vähem soovivad – sekkub valitsus, kliendid lahkuvad, töötajad pettuvad jne, kirjutab EBSi eetikakeskuse juhataja Mari Kooskora Postimehe arvamusportaalis.
Mari Kooskora: kui oled ebaeetiline, sekkubki valitsus
29. juuni 2012, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii leiab ta, et ka taksoturg on karmid piirangud ise välja teeninud. Ka kutsub Kooskora kliente endid üles JOKK-taksojuhte paljastama ning taltsutama, näiteks sotsiaalmeedia abil.
Olukord taksonduses kinnitab ilmekalt väidet, et kui eetikast ei piisa, tuleb appi võtta seadused.
Siinkohal on hea tsiteerida Ohio ülikoolis filosoofiat õpetavat David Stewarti, kes on kirjutanud ärieetika kohta järgmiselt: «Hea eetika on ka hea äri, sest see võimaldab ettevõtetel hoida äritegevuses ära väliseid piiranguid ning takistusi. Ebaeetiline käitumine, tegevus toob kaasa need asjad, mida äritegevus kõige vähem soovib: valitsuste poolsed regulatsioonid ja piirangud, vaenulikud töösuhted, mis viivad tootlikkuse languseni, klientide loobumiseni, ettevõtte toodete ja teenuste tagasi lükkamiseni.» (Stewart 1996)
Täna paistab, et taksonduses just nii ongi – mõnel teenuse pakkumisega seotud inimesel ja ettevõttel puudub kahjuks ühtne arusaam sellest, mis on hea, mis halb, õige või vale, sobilik ning sobimatu.
Räägime palju vabast turumajandusest, vähestest seadustest ning regulatsioonidest ja loodame, et turg paneb asjad ise paika.
Ühiskonnas, mida võime pidada eetiliselt arenenuks, nii ka on, arvestades, et vaba ja avatud konkurents eeldab usaldust loovat käitumist ja tegutsemist, mitmete valikuvõimaluste olemasolu, piisavat informatsiooni ning usaldusväärset kommunikatsiooni. Oluline on oma valdkonna maine kõrgel hoidmine, oma klientide ning ka konkurentide väärtustamine, austamine ja hindamine.
Loodetavasti enamik taksojuhte ja teenust pakkuvaid ettevõtteid sellest ka lähtub ning nii just tegutsebki. Samas tuleb tõdeda, et mõne inimese (sh nii linna- kui ka ettevõtete juhtide) väga lühinägelik käitumine on tekitanud situatsiooni, mis mõjutab ning halvendab lisaks otseselt taksoteenustega seotud inimeste olukorrale meie ettevõtluskultuuri ning riigi mainet tervikuna.
Selle tulemusena on tekkinud väga tõsine vajadus täiendavateks seadusteks, piiranguteks, reegliteks ning kindlasti ka tõhusamaks kontrolliks.
Olukorras, kus eetiliselt väära, kuid seadustega lubatud, käitumist ja tegutsemist peetakse õigeks ning sallitakse, on ühelt poolt vaja karmistada tingimusi (nt seada sisse taksode register, koos nimede ja numbritega, luua väga konkreetsed taksonduse eeskirjad, tõhustada kontrolli nende täitmise üle ja kui vaja, siis võtta ära tegevuslitsents nii taksojuhtidelt kui ka teenust pakkuvatelt ettevõtetelt) ning samas ka teavitada ja teadvustada probleemi olemasolust erinevaid huvigruppe, tarbijaid, ühiskonna liikmeid.
Meie riigi ja ettevõtluskultuuri mainest hoolivatel inimestel ning ettevõtetel, tegelikult meil kõigil tarbijatena, on nii võimalus kui ka kohustus ise selles kaasa aidata, meie ise ei tohi olla sallivad taolise käitumise ja tegevuse suhtes ning peame seda ka välja näitama.
Üha rohkem on maailmas näiteid, kus tarbijate «jalgadega hääletamine» on muutnud nii mõnegi ettevõtte tegevust ja suhtumist ning pannud neid hoolima klientidest ning eetilisest ja vastutustundlikust käitumisest.
Ettevõtted ja isegi terved riigid on hakanud arvestama, et laialt kasutusel olevas sotsiaalmeedias liigub info sekundite jooksul, riigipiire ja vahemaid tundmata, ning et sellesse tuleb suhtuda kui võimalusse midagi head ära teha, kuid ka kui potentsiaalsesse ohtu mainele ja usaldusväärsusele.
Postimehe arvamusportaal uurib hiljutise kurioosse vahejuhtumi valguses, kuidas tuleks lahendada igipõline probleem, kus pahaaimamatud kliendid, sageli väliskülalised, kipuvad Tallinnas sõitma enese teadmata teistest oluliselt kallimat hinda küsivate JOKK-taksodega.