Julia Laffranque: Eesti Vabariigi kehtiv põhiseadus - kakskümmend miinus kaheksa?

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks valitud riigikohtunik Julia Laffranque rääkis, et on tegelenud Euroopa õigusega juba tudengipõlvest saadik ning tunneb, et see on tema kutsumus. Foto: Sille Annuk

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti põhiseaduse olulisus ja sellele pööratav tähelepanu on viimase kaheksa aasta jooksul, mil Eesti on Euroopa Liidu liige olnud, kasvanud.

Uskumatu, et Eesti põhiseaduse vastuvõtmisest rahvahääletusel möödus juba kakskümmend aastat. 1992. aasta juuni oli väga oluliste sündmuste rohke, Eesti võttis siis rahaühikuna taaskasutusele ka Eesti krooni. Mulle isiklikult tähendas see aasta ja kuu keskkooli lõpetamist, uhkusega võtsin vastu Eesti Vabariigi gümnaasiumi lõputunnistuse, see oli esimene kevad pärast iseseisvuse taastamist, kui abituriendid said Eesti Vabariigis välja antud lõputunnistused. Minu lugupidamine Põhiseaduse Assamblee vastu oli ja on suur, austusega hoidsime käes uut põhiseadust.

Mulle tundub, et põhiseadus on vaatamata 20 aasta jooksul ühiskonnas aset leidnud olulistele muudatustele päris hästi vastu pidanud. Neli muutmist või täiendust ei ole eriti palju, peab ju põhiseadus olemagi põhiseadus, mis sisaldab kõige põhilisemat ega allu kergekäelistele ümbertegemistele ja ahvatlustele muutuda detailseks regulatsiooniks. 

Põhiseadus, eeskätt selle teine peatükk, mis käsitleb põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi on paljuski inspireeritud Euroopa inimõiguste konventsioonist. Eestis on riigikohus küllalt edukalt täitnud koha peal vajadusel ka inimõiguste kohtu rolli ja olulisi õigusi, põhimõtteid ja väärtusi edasi arendanud. Seega pole laiemalt võttes niinimetatud Euroopa aspekt Eesti põhiseadusele ja konstitutsiooniõigusele võõras.

Küll on aga vaidlusi tekitanud põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse suhted. Kui ma 2000. aasta lõpus korraldasin justiitsministeeriumis seminari Eesti põhiseaduse muutmisest seoses Euroopa Liiduga ühinemisega, oli mulle juristina selge, et Eesti ei saa õigusriigina astuda Euroopa Liitu enne, kui põhiseadust on vastavalt muudetud. Iseküsimus, kuidas muudatust teha, kindel oli see, et nii olulise küsimuse peab otsustama rahvas. Kutsusin kohale väliseksperte, nende hulgas vastava valdkonna spetsialistid, saksa ja prantsuse tuntud õigusteadlased. Ekspertide kohtumisele pidi järgnema avalik arutelu Rahvusraamatukogus.

Mäletan, kuidas mind hoiatati, et avalik arutelu võib anda suure võimaluse Euroopa Liiduga ühinemisse skeptiliselt meelestatud inimestele ja ühinemise vastastele. Ja mis siis? Huvitav, et tundus nagu seda kardetaks. See ongi ju avaliku arutelu eesmärk, kõik südamelt ära rääkida, optimaalseid lahendusi leida. Mõistagi ei jätnud ma üritust ära, vastupidi, veel rohkem oleks võinud nendel teemadel avalikult ja rahvale arusaadavalt rääkida. Kuivõrd poliitikud aga ei näidanud miskipärast üles erilist entusiasmi ega huvi põhiseaduse muudatustega intensiivselt tegeleda, jäi see küsimus küllaltki viimasele minutile ja leidis lahenduse väga lühikeses eraldiseisvas põhiseaduse täiendamise seaduses. Millel nagu kõigel lakoonilisel ja lööval on nii omad plussid kui ka miinused.

Nüüd on Eesti Euroopa Liidu liige ja paljud Eestit puudutavad otsused langetatakse mujal kui Toompeal. Seega võiks provokatiivselt küsida, kas pärast Euroopa Liiduga ühinemist 1. mail 2004 on Eesti põhiseadus ikka tegelikult kakskümmend aastat vana või kakskümmend miinus kaheksa aastat vana?!

Ma siiski viimast ei ütleks, pigem koguni vastupidi, eriti praeguses Euroopa Liidus, mis ise vaevleb kriisides, on rahvusriikide põhiseadustel eriliselt oluline roll. Euroopa Liidu uuenenud lepingus on sees klausel, mille kohaselt Euroopa Liit austab liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, selle all mõistetakse ka põhiseaduslikku identiteeti. Eestil tuleb selles kontekstis kindlasti oma identiteet Euroopa Liidus üles leida ja fikseerida.

On omamoodi paradoksaalne, et tänu Eesti kuulumisele Euroopa Liitu räägime me nüüd võib-olla oma põhiseadusest rohkem kui muidu, arutleme selle üle, mis on meie põhiseaduse aluspõhimõtted ja see on ainult positiivne. Põhiseadus on iseenesestmõistetav, kuid nagu kõige iseenesestmõistetavaga hakkame seda rohkem väärtustama siis, kui ilmnevad ohumärgid.

Nüüd on Euroopa Liidus eraldiseisev ja õigusjõuga põhiõiguste harta, mis on Eestile siduv siis, kui meie kohaldame Euroopa Liidu õigust. Ei Euroopa inimõiguste konventsioon ega ka Eesti põhiseadus ei sisalda kõiki Euroopa Liidu põhiõiguste hartas väljendatud õigusi, kuigi harta ei ole meie põhiseaduse kataloogist sisuliselt erinev. Ka miinimumstandardeid sisaldavat Euroopa inimõiguste konventsiooni ei ole harta valguses hakatud muutma, kuigi Inimõiguste Kohus on oma tõlgendustega väljunud konventsiooni artiklisse sõnasõnalt kirja pandu raamidest ja käib eluga kaasas. Pigem võiks siis mõelda üleeuroopalisel tasandil ühtlustatuma inimõiguste dokumendi koostamisele.

Põhiseadust ei saa vaadata eraldiseisvalt põhiseaduslikust kultuurist, sellest, kui palju inimesed üldse teavad ja tunnevad oma põhiõigusi, ega põhiseaduslikkuse järelevalvest, mis peab töötama laitmatult. Ma ei ole väga jäigalt ega põhimõtteliselt põhiseaduse muutmise vastu, kuid ma leian, et see ei saa olla eesmärk omaette, see peab toimuma läbimõeldult, see vajadus peab tulema ühiskonna seest ise ja selle vajaduse väljaselgitamiseks on vaja  laiapõhjalist arutelu.  

28. juunil 1992. võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, neljapäeval möödus sellest 20 aastat.