Hille Tänavsuu: palgad vastavaks vajadustega?

Hille Tänavsuu Foto: Toomas Huik

Oravaparteilased on hakanud aina häälekamalt lubama, et lastetoetusi tuleb suurendada, neid tuleb jagada lausa vajaduse põhiselt. Vahva! Kuigi see järeldus meenutab üht teist ideaalühiskonda, kommunismi, kus pidi kehtima loosung «igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi», on tegemist mõistliku mõttega. Seda enam, et põhiseaduse järgi on perekond riigi kaitse ja lasterikas pere riigi erilise hoole all.

Tegelikkuses asi nii lihtne ei ole. Teatud piduri seab juba seesama põhiseadus, mille 12. paragrahv ütleb: «Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi [---], samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.» Niisiis ei luba põhiseaduse mõte jagada vaestele rohkem kui rikastele.

Hoopis raskem on hinnata vajadusi, nii maiseid kui vaimseid, sest ilmselt on need inimeseti erinevad. Näiteks ei tunne ma mingit vajadust annetada sentigi mõnele erakonnale, aga oi kui palju leidub neid, kes seda tuhandete eurode kaupa teevad, lootes vastu võimalust ronida kõrgemale, osta võimu või mätsida midagi kinni. Kui nad jagaksid raha lihtsalt ligimesearmastusest, liiguks see inimeste, mitte parteide kaudu, ja läheks hoopis heategevuseks.

Palju on irisetud narrilt napi, 19,18-eurose lastetoetuse üle. Mullu loobus sellest 38 peret. See tähendab, et tuhandetest vaid vähestel pole seda vaja. Või ongi inimene oma olemuselt selline ahnepäits, et kui kuskilt midagi saab, siis tuleb see vastu võtta?

Leidub ka teisi näiteid. Mõni nädal tagasi pakkus Tallinki aktsionäride koosolek firma nõukogule palgatõusu: esimehele 2500 ja liikmetele 2000 eurot kuus, mõlemale enam kui 500 eurot otsa. Nõukogu liige, ühe suuraktsionäri, Citi Venture Capital Internationali direktor Ashwin Roy loobus sellest rahast! Igati uhke otsus, kuigi ta oleks võinud selle summa heategevuseks suunata – au oleks suurem.

Sealt jäigi painama mõte, et vajaduspõhiseks võiks muuta ka palgad. Kas Sandor Liivel on vaja seda 2000 eurot, mis ta palgale lisandub? Inimeste esmased vajadused on igapäevased: toit, peavari, riietus. Edasi tulevad transport, kultuurielu, haridus, meelelahutus, turism ja nii edasi kuni elunautimiseni välja.

Söögivajadus peaks meil kõigil olema enam-vähem ühesugune. Pole ju mõeldav, et seni kuus 11 318 eurot teeniv Liive sööks 13 korda rohkem kui keskmise (839 eurot) või 39 korda rohkem kui alampalga (290 eurot) saaja. Ehk sööb ta kallimaid toite, naudib hõrke maitseid, aga mitte rohkem, kui kõhtu mahub.

Õpetaja ja kohtunik on lõpetanud mõlemad ülikooli, neil peaksid olema enam-vähem ühesugused vajadused. Aga õpetaja saab neli korda vähem palka. Palgasuhe võiks ideaalis olla vastupidine, sest just õpetaja (praak)tööst oleneb prokuröride, kohtunike ja vangivalvurite edasine töökoormus. Mida paremini õpetaja töötab, seda vähem satub tema õpilasi kuritegelikku ringi.

Kõige selle juures on vajadustel paha omadus, need kipuvad aina kasvama. Kui tekivad uued võimalused, ilmuvad ka uued vajadused. Või vastupidi – vajadused ootavad pikisilmi võimaluste teket.

Kindlasti leiab mõnigi lugeja, et siinkohal on tegemist sotsiaaldemokraatliku mögaga. Sugugi mitte. Minu selge hingeliitlane on poliitik ja ärimees Jüri Mõis, kes hiljuti Postimehele antud intervjuus pooldas sissetulekute suuremat võrdsustamist. «Nii on võrdsustamisel kaks varianti: kas jõukamatel polegi võimalust priisata – maksud võtavad ära – või siis pole viisakas priisata, ei sobi.» Lisades, et ta ise on valmis rohkem makse maksma.

Üldsus peaks häälekamalt nõudma, et jõukamatel pole viisakas priisata. Nii jõuaksime lähemale igatsetud Põhjamaa ideaal­ühiskonnale, mida ka Mõis kiidab.