Vanemleitnant Ott Laanemets leiab, et kui merevõimekuste ühendamist lähitulevikus ette ei võeta ja politsei tegevus merel lõplikult välja sureb, tuleb need kaitseväel riigikaitseks ikkagi üles ehitada.
Ott Laanemets: riigi laevastikud tuleb ühendada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riiklike laevastike ühendamisest on räägitud sellest ajast, kui need loodi. Kui siiani olid ühendamise takistuseks isiklikud ja poliitilised vastuolud, siis hetkel tundub asi jäävat merelise kompetentsi puudumise taha. Peamised vastuargumendid väidetakse olevat nii ülesannete erinevus kui soovimatus riigikaitse raha «muudeks» ülesanneteks kulutada.
Neil väiteil puudub aga sisu. Kuigi paberil kõlavad sõnad «miinitõrje» ja «pealveetõrje» ühelt poolt ning «merepääste, -seire ja -piirivalve» teiselt poolt justkui erinevalt, on reaalsed tegevused merel väga suures osas kattuvad. Teiseks on tänapäeval Eesti-suguses väikeriigis võimatu tõmmata merel sisulist eraldusjoont sise- ja välisjulgeoleku vahele.
Eestil on kolm riigile kuuluvat laevastikku: veeteede ameti, endise piirivalve, nüüdse politsei ning kaitseväe laevastik. Üksnes veeteede ametil on üsna selgepiiriline ja loogiliselt üles ehitatud ülesanne merel – meresõidu ohutuse tagamine –, mistõttu keskendun politsei ja kaitseväe laevastikule. Politsei ülesandeks merel on piirivalve, pääste ja reostustõrje.
Kaitseväe ülesanne riigi sõjaline kaitse, millest merel tegeldakse ainult miinitõrjega.
Praegu on nii politsei kui kaitseväe laevastikul juba seatud ülesannete täitmiseks vajalikust vähem ressursse. Ma julgen sügavalt kahelda selles, et tegelik võimekus on olemas 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas. Paraku saab objektiivseks mõõdupuuks olla vaid mõni suurem õnnetus või sõda.
Lisaks on politsei laevastik ka organisatsiooniliselt hääbumas, alates piirivalvelaevade üksikdivisjoni likvideerimisest ja lõpetades piirivalve politseiga liitmisega. Merevägi on praegu viimane ja seega ainus riiklik struktuur Eestis, mis tegeleb asjaga kompleksselt: mereoperatsioonide ning seda toetava väljaõppe, laevaremondi ja -hooldusega. Ja seda kõike enam-vähem eesti keeles. Seetõttu pole ka reservmaaväelaste poolt meedias välja pakutud väeliikide ja nende staapide kaotamise idee asjakohane.
Optimismi lisab teadmine, et kui merevõimekuste konsolideerimist lähitulevikus ette ei võeta ja politsei tegevus merel lõplikult välja sureb, tuleb need kaitseväel riigikaitseks ikkagi üles ehitada. See aga tundub kallim olevat.
Politsei kõik kolm peamist ülesannet merel – pääste, piirvalve ja reostustõrje – põhinevad mereseirel. Mereseire on aga pealveetõrje orgaaniline alus. Kui tulevikus on võimalusi meresõjaliste võimete nimistut laiendada, on mereseire esimene asi, millest alustada tuleb.
Kusjuures mereseire ei tugine ainult kaldaradarite või -kaamerate süsteemile, vaid nõuab ka reaalset kohalolekut ehk «silmi ja kõrvu» merel, see tähendab laevu või lennuvahendeid.
Puhtsõjalisest seisukohast on paradoksaalne, et pealveetõrje alustala, mereseiresüsteem, on praegu politsei ja mitte kaitseväe käsutuses, sest sõjaline riigikaitse ei kuulu kindlasti politsei prioriteetide ega ülesannete hulka.
Mereseire seisust andis hea ülevaate 2007. a sügisel Eesti Ekspressis ilmunud foto Kilo-klassi allveelaevast metsase ranniku taustal, väidetavalt Eesti territoriaalmeres, mis pakkus kõneainet isegi valitsuse pressikonverentsil! Kahjuks pole olukord viie aastaga paranenud, pigem vastupidi.
Merepääste see osa, mis toimub merel, on niisamagi iga meresõitja kohustus ning igal sõjalaeval on juba praegu vastav varustus ja pädevus olemas. Merepiiri valvamine ja piirirežiimi tagamine on aga juba olemuselt pealveetõrje operatsioon – lihtsalt rahuajal üldjuhul ei pea kasutama surmavaid vahendeid.
Kõige «tsiviilsem» ja eristuvam politsei ülesanne merel on kahtlemata reostustõrje (aga mitte keskkonnaseire). Reostustõrje ülesande täitmine on kindlasti mereväe huvides – nii oleks rohkem platvorme patrullteenistuseks, reservi ja kadettide väljaõppeks jne. Lisaks saab sedasorti platvormidega kas või asendusteenistust korraldada – kui relva ei saa veendumuste tõttu kanda, siis keskkonnakaitsest samal vabandusel keelduda ei saa.
Kogu probleemi tegelikuks põhjuseks tundub olevat sõjalise riigikaitse mõtestamine pelgalt maaväe lahingutegevusena idarindel. Sellest tuleneb sisuline soovimatus riigikaitset laiemalt käsitleda ning igasuguse arusaama puudumine merel toimuvast.
Kui on jõutud kokkuleppele, et riigikaitseks kulutatakse kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, ning seda on ka tehtud, siis tasub järgmisena vaadata, kuidas riigikaitse ressurss teistes meiesugustes väikeriikides (näiteks Soomes) eri võimekuste ja tegevuste vahel jaguneb, et saavutada tasakaalustatud ja laiapõhjaline riigikaitse. Kuigi täpne statistiline riikide võrdlus on keeruline, võib üldistatult öelda, et mereline riigikaitse saab Eestis ebaproportsionaalselt vähe ressursse.
Tegelikult on «muude ülesannete» rahaallikas tehniline küsimus – maailmas on näiteid, kus «teenust» osutab merevägi, aga maksab valdkonda korraldav ministeerium, sest nii tuleb odavam, otstarbekam ja kõigile kasulikum.
Positiivse arenguna tuleb märkida nii kaldabaaside kui mereseire ühendamise projekte, kuigi tegu pole veel riigi seisukohast terviklahendusega. Kaasa aitab kindlasti ka paradigma aeglane muutumine, mis hetkel väljendub deklaratiivses soovis riigikaitset laiapõhjaliseks muuta.
Vanaviisi killustatult ja ebapiisavate ressurssidega jätkates süveneb endise merepiirivalve sisuline hääbumine ja n-ö pehme julgeoleku vähenemine merel, kaitseväe ainsa merevõimekuse – miinitõrje – marginaliseerimine ja üldise arusaama puudumine, miks ja kuidas riik oma merel toimetama peaks.
Sisulisi vastuargumente riigi laevastike ühendamisele on raske leida. Esiteks saab sel viisil olemasolevat materiaaltehnilist baasi paremini ja efektiivsemalt rakendada, mille läbi suureneb nii sise- kui välisjulgeolek merel. Teiseks moodustub üks riiklik merejulgeolekualane jätkusuutlik kompetentsikeskus.
Igapäevane teenistus mereväes näitab, et ligi 350-liikmeline tehniline pisiväeliik ei ole inimvara mõttes jätkusuutlik ning liigne nišile keskendumine takistab «suurest pildist» arusaamist ja kõikehõlmavat lähenemist. Kui nišivõimekuse olemus maa(väe)keelde panna, siis tänane merevägi on kui jala- või soomusväeta armee, mis koosneb ainult pioneeripataljonist.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.