Hent Kalmo FOTO: Erakogu

Pole tarvis arutleda nii, et 2004. aastal läks Euroopa Liiduga ühinemisel piip, mingu nüüd ka prillid, kirjutab õiguskantsleri nõunik Hent Kalmo. Tasub hoolikalt uurida, milleks me ennast ikkagi õiguslikult kohustasime ja millises osas säilis valikuvabadus.

Evolutsiooniteoorias tuntakse katkendliku tasakaalu mõistet, mille kohaselt vahelduvad liikide tekkimises pikad paigalseisud harvade hüppeliste muutustega. Võib kindlalt väita, et Euroopa Liit on praegu sarnases muundumisfaasis. Aeg näitab, kui hästi rahanduskriisi mõjul teisenenud organisatsioon uude keskkonda sobib.

Eesti riigikorra seisukohalt on aga oluline, kuidas meie põhiseaduse pidurite ja puhvrite süsteem uutes oludes nõnda tööle panna, et kõrgeimas seaduses sõnastatud põhimõtted ei muutuks paljaks butafooriaks.

Kahjuks on Eestis viimasel ajal avalikku debatti varjutanud suhtumine, nagu võiks demokraatliku riigikorra rahvusvahelisse keskkonda sobitamise kõik keerukused kokku võtta lihtsustava poolt-vastu, üksi-koos valikuna.

Raske on jääda ratsionaalseks, kui põhiseaduse mõtte üle arutamisel maalitakse meie silme ette hirmuäratavaid pilte abitusse isolatsiooni jäämisest ja Vene kindralite sõjaplaanidest. Me asume, kus me asume. Tänapäeva maailmas on tarvis teha koostööd. Sellega kaasnevad paratamatult kohustused.

Me peame arvestama, et kogu Euroopa ei saa joonduda meie põhiseaduse järgi. See kõik on tõsi. Kuid see ei tähenda sugugi, et uute koostöövormide põhiseaduslikkuse küsimuse tõstatamine ise oleks võrreldav riigipaadi kõigutamisega või kogu meie senise välispoliitika segipaiskamisega.

Soov teha koostööd ning soov kaitsta oma iseotsustamisõigust lähtuvad lõppude lõpuks samadest väärtustest ja eesmärkidest. Just seetõttu ei saa neid omavahel vastandada – esitada asju nõnda, nagu tähendaks püüe allutada rahvusvaheline koostöö põhiseaduse nõuetele alati lapselikku isepäisust.

Jah, ei ole mõtet olla eluvõõras idealist, aga samamoodi peaks Euroopa poliitikas vältima seda laadi «realismi», mis kallutab meid kõigega tingimusteta nõustuma, kuna «Eesti pole Saksmaa».

Me võime valida nõiaringi ja voorusliku ringi vahel. Esimesel juhul lööme käega, arvame, et meid niikuinii ei kuulata, vaatame pealt – ja seetõttu meid ei kuulatagi. Teisel juhul avaldame arvamust, esitame ettepanekuid, põrkame ehk alguses suurriiklikule šovinismile, kuid senikaua arvame ja paneme ette, kuni meid hakatakse viimaks tõsiselt võtma.

Öeldakse, et vanamoodne suveräänsus on igand, kuid tähelepanuväärselt pole enam kui pool sajandit kestnud mõttepingutused andnud meile ühtegi revolutsiooniliselt uut käsitlust suveräänsusest. Õiguslikus mõttes tähendab viimane ikkagi kas viimse otsustamise õigust või kõige olulisemate pädevuste hulka.

Ajalugu on näidanud, et tasub olla ettevaatlik, kui hakatakse rääkima mingist täiesti uuest, «tõelisest» demokraatiast, mis jätab varju kõik senised. Samamoodi peaks olema skeptiline, kui viidatakse mingile uuele, «21. sajandi» suveräänsusele. Vastasel juhul on väga lihtne õõtsuda dialektilise kiigega äärmusliku väiteni, et just otsustusõiguse täielik puudumine on suveräänsuse kõrgeim vorm.

Küsimus on pigem selles, kuidas oma otsustusõigust, st oma vana, tavapärast suveräänsust
uutes oludes teostada. Rait Marustel on õigus, kui ta kirjutab, et rahvusvahelises poliitikas peab millegi saamiseks paratamatult midagi ära andma.

Otsustusõigusest mõnedel juhtudel loobumine on ka otsus, mis võib majanduslikku tegelikkust silmas pidades olla igati põhjendatud. Ometi pole tarvis arutleda nii, et 2004. aastal läks Euroopa Liiduga ühinemisel piip, mingu nüüd ka prillid. Tasub hoolikalt uurida, milleks me ennast selle otsusega ikkagi õiguslikult kohustasime ja millises osas säilis valikuvabadus.

Euroopa finantsstabiilsust kaitsvad sammud võivad olla otstarbekohased, kuid ei ole korrektne kirjeldada kohustuslikuna asju, mida meilt tegelikult keegi nõuda ei saa. See oleks võrreldav meilgi viljeldud mugava ja ebaausa praktikaga esitada peaaegu kõiki rahvale vastumeelseid samme Euroopa Liiduga ühinemise kohustuslike tingimustena.

Näiteks ei tulene Euroopa Liidu õigusest kohustust liituda Euroopa stabiilsusmehhanismiga. Selle üle, kas ESMiga liitumine praegustel tingimustel läheks vastuollu Eesti põhiseadusega, arutab riigikohus. See teema jäägu praegu kõrvale.

Ometi tundub eriti kummalisena, kui Eestis soovitakse tugineda Saksa põhiseaduskohtule – kes allutas kriisimeetmed sisulisele kontrollile –, põhjendamaks seisukohta, et riigikohus peaks üldse lavalt taanduma, st tunnistama kõik need õiguslikult halli alasse paigutuvad meetmed meie põhiseaduse suhtes a priori immuunseks.

Saksa kohus rõhutas kriisimeetmete hübriidset iseloomu, et avardada parlamendi kaasarääkimisõigust ja jätkuvat valvet nende tulevase rakendamise üle. Meil aga tahetakse sellelesamale otsusele viidates Eesti põhiseadus sisuliselt tühjaks tõsta: viia kõik meetmed, millel on mingi seos Euroopa Liiduga, põhiseaduslikkuse järelevalvele mittealluvasse «turvatsooni».

Kuna praktiliselt on enamikul normidest tänapäeval mingi seos Euroopa Liidu õigusega, tooks niisugune lähenemine kaasa põhiseaduslikkuse järelevalve väga olulise ahenemise. Ilma et meilt seda keegi nõuaks.

Maruste märgib tabavalt, et suures Euroopas on võimatu leida mütsi, mis sobib kõigile. Väiksematele riikidele tõmmatakse teiste valmislõigatud müts pähe. Paraku on see tõsi, kuid ärgem tõmmakem realismi lipuga lehvitades endale ise sobimatut mütsi pähe.

Asi ei ole sugugi ainult otstarbekuses. Riigikogul ei ole õigust jätta täitmata talle põhiseadusega pandud ülesanded, eeskätt kohustus viia riigielu olulisimate küsimuste avaliku otsustamise ja täitevvõimu järelevalve teel ellu demokraatia põhimõte.

Tasub meenutada, et Eesti Vabariigis ei ole suverään mitte riigikogu, vaid rahvas. Valimiste näol aga ei ole tegu mitte rahvavõimu üleandmisega riigikogule, vaid uue koosseisu kutsumisega riigikogu põhiseadusliku rolli täitmisele.

See roll vajab muunduvas Euroopas veel määratlemist, aga juhtnööriks ei saa siin olla mitte resigneerunud realism või riigikogulaste suva, vaid ikkagi parlamentaarse demokraatia põhiseaduslik imperatiiv.