Mikk Salu: klišeedest rammestunud

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Athens Plaza hotell Kreeka pealinna keskväljakul on välisajakirjanike lemmikoht iga kord, kui seal mõni suurem sündmus toimub. Ka Kreeka hiljutiste parlamendivalimiste ajal oli kena vaadata, kuidas rahvusvaheline press töötab. Hotelli kõik 50 rõdu olid hõivatud. Igal rõdul kaamera. Iga kaamera taustaplaaniks parlamendihoone väljaku teises servas. Iga kaamera ees reporter rääkimas üsna ühesugust juttu. Kõik olid kohal alates CNNist ja BBCst kuni Hiina ja Brasiilia telejaamadeni.

Kui hotellirõdult võtted tehtud, läksid ajakirjanikud sõbralikult alla peaväljakule, et seal kohalike käest küsida, mida nemad asjast arvavad. Ja kuna inglise keelt valdavaid ja kaamera ette tulijaid polnud eriti saada, siis kasutati tihti ka ühtesid ja samu kohalikke. Kui keegi püüdis kinni mõne jutualti kohaliku, siis teised (ajakirjanikud) märkasid seda kohe ning vaat et tekkisid isegi väikesed järjekorrad.

Teine rahvusvahelise pressi lemmikkoht oli Emporiki ostutänav Ateena südalinnas. Siin sai kaamerasse kõike vajalikku: pungil poekottidega ostlejaid, tänavamuusikuid, kerjuseid ja hulkuvaid koeri. Nii mõnus oli teha klassikalist majanduskriisi klišeed kõrvuti seisvatest kerjusest ja peene poekotiga beibedest.

Mulle endale meenus seda nähes New York Times, kelle esimese suurema loo juures Läti majanduskriisist oli kandev foto põlvitavast naiskerjusest Stockmanni kaubakülluses vaateakna ees. Déjà vu. Vaheta lihtsalt sõna Läti sõnaga Kreeka (Eesti, Leedu, Portugal jne) ning saadki «värske» reportaaži.

Ise Kreekas käies vaevlesin ajakirjanikuna samade küsimuste käes. Mida kirjutada, kui kõik on juba öeldud? Kas kreeklased on laisad või mitte, korrumpeerunud või mitte, vihkavad sakslasi või hoopiski kardavad... Kõike seda on juba tüütuseni kuuldud.

Ka püüd midagi uut leida läheb tihti banaalsuste rada. Ma ei tea, kas BBC oli just esimene, aga igal juhul just nemad ket­rasid kõige järjepidevamalt suurt avastust, et noored kreeklased hääletasid vasakradikaalse Syriza valimiskoalitsiooni poolt. Et mida see küll Kreeka tulevikule tähendab? Aga mis uudis see tegelikult on?

Kui tahtsid aastal 1952 mõnes lääneriigis leida kõige tihedamat stalinistide kontsentratsiooni, siis tuli külastada (humanitaar)ülikoole, soovitavalt mõnda sotsioloogide konverentsi. Täpselt sama kehtib ka aastal 2012. Sirp ja vasar on vähemalt Lääne-Euroopa noorte ja intellektuaalide seas endiselt popp.

Ma kujutan ette, et mõned nädalad tagasi öösel Twitteri kontosse sisse logides kees ka president Toomas Hendrik Ilvesel lõpuks üle seesama tunne: jälle see pealiskaudsus ja jälle need klišeed.