Tõnis Lukas: valijate esindamise eeldus on nende olemasolu

Tõnis Lukas Foto: Toomas Huik

Hiljuti riigikogu valimiste kinniseid nimekirju avama üles kutsunud Tõnis Lukas (IRL) leiab kriitikale vastates, et tema reform ei muuda valimiskorda keerulisemaks. Lukas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et praktika näitab, et kritiseeritud sportlased ja teised meediakangelased teevad riigikogus tegelikult vähemalt sama head tööd kui kõrge asetuse abil sisse kombineeritud senised erakonnatöötajad.

Ajal, mil räägitakse erakondade usalduse kaotusest ja seniste valijate poliitikast võõrdumisest, tuuakse tihti põhjuseks erakondade liigne suletus ja tegutsemine ainult endale arusaadavate läbipaistmatute sisereeglite järgi.

Usalduse taastamiseks tuleks erakondadel ennast rohkem avada ja avatud valimisnimekirjade põhimõtte rakendamine on selleks käepärane ja loomulik viis.

Kuna virisemine ei vii kuhugi ja tarvis on positiivset programmi, tegin selle aasta mai lõpus Toompeal menetluses oleva riigikogu valimise seaduse paragrahvi 62 lõike 6 teksti tõesti ühe konkreetse muudatusettepaneku: «Kandidaatide üleriigilises nimekirjas saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist enima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälteprotsendi võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks valimisringkondades».

Seega ei ole mu ettepanek kuidagi suusoojaks, vaid väga konkreetne. Selle sisu on muuta riigikogu valimistel üleriigiline nimekiri avatuks. See tähendaks erakonna valimisnimekirja kantud isikute järjestumist vastavalt saadud häälte arvule, arvestades loomulikult valimisringkonna suurust.

Selle tulemusena kaob võimalus, et riigikogusse pääseks tänu üleriigilisele nimekirjale mõni kandidaat väiksema häälte arvuga, kui on nimekirjas temast tagapool oleval kandidaadil.

Kuna selline valimiskorra muutus looks nimekirjades võrdsed tingimused, soosiks see omakorda iseseisvalt mõtlevaid ja rahvale usaldusväärsemaid kandidaate. See teeks valijatele arusaadavamaks ja usaldusväärsemaks ka kogu valimissüsteemi.

Teema oli eelmiste valimiste eel ka kõneks ja siis väljendas rida tuntud poliitikuid enda ja oma erakonna nimel rõõmustavat valmisolekut nimekirjade avamist toetada. Kuna sellist ettepanekut ei ole parteidevahelises koostöös enam peale valimisi oluliseks peetud, otsustasin neid lubadusi meelde tuletada ja anda seega võimalus riigikogu liikmetel selle konkreetse muudatusettepaneku puhul oma tõekspidamistele vastavalt hääletada.

Riigikogu valimistel moodustuvad erakonna kandidaatidest nii üldnimekiri kui ka vastavad ringkonnanimekirjad, mis muide ongi need, mille alusel valija reaalselt hääletab ja kust ta arusaadavust otsib. Ja neis nimekirjades reastatakse juba praegu kandidaadid pärast valimisi vastavalt häälte arvule.

Seega, kui keegi arvab, et süsteem läheks ka üldnimekirjade avamiseks mõeldud muudatusega keerulisemaks, siis lausa vastupidi – avatud nimekirja printsiip kehtiks seejärel kõigi 101 mandaadi jagamise puhul.

Suur osa üldnimekirja eesotsas olevaid kandidaate on ka täna endale isiku- ja piirkonnamandaadid taganud juba enne, kui neid hakatakse kompensatsioonimandaatide nime all üldnimekirja alusel järjekorras jagama.

Kui on avaldatud kartust, et meediakangelastest uustulnukaid võiks avatud üldnimekirjadest edaspidi kole palju riigikokku saada, siis faktid näitavad, et spordi-, kunsti- ja omavalitsustähtedelgi on üldjuhul koht juba ringkonnast käes. Ja ei saa nad enda valijate esindamisega sugugi halvemini hakkama, kui seni veel suhteliselt tundmatud, aga ehk nimekirjas kõrgel kohal olevad erakonnatöötajad.

Lühidalt – meie valimissüsteemi loogika järgi valitakse isikuid ja seega saavad valijaid esindada ikka need, kel valijaid on. Need, kel valijaid napib, peavad järgmistel valimistel uuesti pingutama.