1992. aasta põhiseadust on selle vastuvõtmise järel muudetud neljal korral, ning vaid üks kord on selleks tarvitatud rahvahääletust. Ideid ja väljapakutud parandusi seevastu jätkub lausa mitme uue konstitutsiooni jaoks.
Argo Ideon: põhiseadust on pärast kehtima hakkamist vähe muudetud
28. juuni 2012, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene muutus põhiseaduses oli kohaliku omavalitsuse volikogude tööaja pikendamine kolmelt aastalt neljale aastale. Selle muutuse võttis riigikogu lõplikult vastu veebruaris 2003 ning jõustus see 17. oktoobril 2005 – see tähendab üks päev pärast toonaseid kohalikke valimisi.
Muudatust põhjendas riigikogu Eestis toimunud arenguga. «Ühiskond on muutunud stabiilsemaks, olulisi otsuseid tehakse pikemaks ajaks ette kavandades... Riigikogu valitakse neljaks aastaks, volikogude valimisperiood ei peaks sellest erinema,» leiti eelnõu seletuskirjas.
Seega on pärast taasiseseisvumist olnud Eestis neljal korral kohalike volikogude tööperioodiks kolm aastat, praegu on töötamas järjekorras teine volikogude koosseis, kes saab tegutseda neli aastat.
Teine muudatus põhiseaduses toimus seoses Euroopa Liiduga ühinemisega. Juba 1990ndate teisel poolel justiitsministeeriumi juures töötanud põhiseaduse ekspertkomisjon Paul Varuli juhtimisel leidis, et kehtiv põhiseaduse variant uues olukorras ei sobi. «Põhiseadus ei võimalda Eestil astuda Euroopa Liitu ja täita liikmesriigile liidu poolt esitatavaid nõudeid. Seega on vaja põhiseadust muuta,» sedastas Varul.
Esialgu oli juristide väljapakutud muudatuse tekst märksa pikem kui see, mis lõpuks rahvahääletusele läks. Kuid hiljem seda lihtsustati. Muudatus võeti vastu eraldi uue põhiseaduse aktina, see tähendab, et muutusi ei tehtud senises tekstis, vaid lisati võti selle tõlgendamiseks. See koosneb kolmest paragrahvist, millest olulisimas nenditakse: «Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.»
Teine ütleb, et põhiseaduse kohaldamisel arvestatakse ELi liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
14. septembri 2003 ELi rahvahääletus ei olnud nii võimsa «jah»-tulemusega kui põhiseaduse enda hääletus 1992. aastal, ent ometi veenev. Oma toetuse andis üle 66 protsendi valijaist.
Enamik poliitilisi jõude oli põhiseaduse täiendamise poolt, Keskerakond oli selles küsimuses lõhenenud ja paremalt poolt agiteerisid selle vastu väiksemad euroskeptikute rühmad.
Oluliseks sai muu hulgas president Arnold Rüütli selge toetus Euroopa Liitu astumisele.
Kolmanda muudatuse põhiseaduses tegi riigikogu 2007. aasta aprillis ning see puudutab eesti keele tähtsustamist. Kui varasemalt seisis põhiseaduse preambulis lause selle kohta, et riik «peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», siis uues, 2007. aasta juulis jõustunud versioonis peab riik garanteerima «eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade».
Neljas muudatus tehti lõplikult mullu ning see puudutab riigikaitse korraldust. Tegu oli valdkonnaga, millele juba Varuli ekspertgrupp oli juhtinud tähelepanu kui põhiseaduse nõrgimale osale. «See on üks väheseid valdkondi, mille kohta võib väita, et põhiseaduse vastavad sätted on takistanud riigi arengut, mõistes selle all riigi kaitsevõime ja kaitseväe arengut,» kirjutas Paul Varul.
Põhiline 2011. aasta muudatus kaotas põhiseadusest kaitseväe juhataja ametissenimetamise sätted – see õigus läks valitsusele. Teine oluline muudatus puudutas kaitseväe ülemjuhataja mõistet. Sellest loobuti ning kaitseväge juhib edaspidi nii rahu- kui sõjaolukorras kaitseväe juhataja. Põhiseaduse muutmist toetas siin mahukas teiste, riigikaitset puudutavate seadusemuudatuste pakett.
Praegu ühtki põhiseaduse muutmise eelnõu parlamendi menetluses ei ole. Kuid neid on aegade jooksul pakutud hulganisti. Tuntuim ettepanek on konkurentsitult olnud presidendi otsevalimine – selle esitas muu hulgas 8. oktoobril 2001 vahetult enne ametist lahkumist president Lennart Meri.
Teiseks pakkus ta samas välja eraldi põhiseaduse kohtu loomise, mis on samuti üks Varuli töörühma varasemaid ettepanekuid. Kumbki neist pole aga jõustunud. Kolmas väljapakutud muudatus on rahvaalgatuse seadustamine – selle väljajätmist põhiseadusest argumenteeris aga edukalt juba Jüri Adams 1991. aastal oma eelnõu kaitstes.
Lisaks on välja pakutud põhiseaduse põhjalikumat ümberkirjutamist või korrastamist – näiteks selle põhjendusega, et 2003. aasta rahvahääletuse tulemusena ei ole põhiseaduse tekst enam üheselt mõistetav, kuna tuleb arvestada ka ELi õigusega. Seni on aga peale jäänud need, kes ütlevad, et põhiseadusega tuleb käituda pigem konservatiivselt ning muuta seda võimalikult vähe.