Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller kirjutab Postimehe arvamusportaalis Priit Pulleritsu kriitikat naisi eelistava koolisüsteemi kohta kommenteerides, et tegu pole ühe soopoole vandenõuga, vaid asjaoluga, et haridussüsteem ei arvesta piisavalt arengufaase, iseloome ja andeid.
Mõistan Priidu muret, aga ei saa temaga lõpuni nõus olla. Jah, poisid ja tüdrukud on erinevad ja nad on seda olnud alati ja kõikjal üle maailma. See erinevus ei ole mitte pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne ja hingeline.
Meie haridussüsteemis on seni jäänud tähelepanuta asjaolu, et poiste ja tüdrukute areng on tsükliliselt erinev ehk nn faasinihkes. 17-aastast noormeest motiveerivad hoopis teised asjad kui samaealist neiut.
Küsimus ei ole poisi arengupeetuses, vaid selles, et tal on eakohaselt tütarlapsest erinev, kujunevale mehele kohane arengufaas, millega paraku osa kasvatusteadlasi siiani nõustunud pole.
Ilmselt on käes aeg üle vaadata meie tõekspidamised eakohasest arengust ja sellele vastavast õppest.
Täna on õige (viimane) aeg aru saada, et õppes osaleb mitte amorfne mass õpilasi, vaid erinevas arengufaasis poisid ja tüdrukud (Bernard Lievegoed), kellel on veel ka erinevad temperamendid (Rudolf Steiner) ja anded (Howard Gardner).
Seega ei usu ma mitte naiste vandenõud, vaid meie ühiskonna jõudmist järgmisesse eakohasesse arengufaasi. Aitäh Priidule märguande eest ja loodan, et asjaomased arenguvõimalust käest ei lase.
Ajakirjanik Priit Pullerits küsib eilse Postimehe päevakommentaaris, kui kaua lastakse sellisel ebavõrdsel olukorral kesta, et kooli minnes on poisid ja tüdrukud suhteliselt võrdses seisus, kuid lõpetamise ajaks on viimased saavutanud - pealtnäha võrdsetes oludes - kolossaalse edumaa.
