Rein Veidemann: murelikult Hiiumaast

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Jaanid veetsin koos naisega Kärdlas väi­mehe vanemate pool. Olime Hiiumaal ka möödunud suvel. Kirjutasin siis muljetest imetlevalt siinsamas lehes (PM 08.08.2011). Lõpetasin loo sõnadega: «Jumal pidi küll eestlaste vastu lahke olema, et ta neile nii palju imelisi saari on kinkinud, Hiiumaa nende seas.» Aga mis on imeline ilma inimesteta? Aasta eest ei teadnud ma veel, milliste sõnumitega lõpeb rahvaloendus. Nüüd teame: tuhandele ruutkilomeetrile on saare püsielanikena järele jäänud vaid 8693 inimest, ühe keskmise linna asumijagu rahvast.

Sellestki ligi viiendik elukaare viimastes kümnetes. Nii nagu Eestile tervikuna on elujõulisuse kriitiliseks piiriks miljon eestlast, on seda Hiiumaale kümme tuhat.

Ei ole meid oma riigis enam miljonitki ning meile Jumala kingitud saarel elas kümme tuhat inimest viimati sajandivahetusel. Kaksteist aastat tühjenemist, demograafilist allakäiku! Nii paistab Hiiumaad ees ootamas vabaõhumuuseumi tulevik või 1228. aastal nimetatud insula deserta, tühi saar, mida ainsana täidavad kunagiste hiidlaste surnuaiad ning elavdavad mandrieestlaste või soomlaste, rootslaste ja sakslaste suvekodud. Jah, neile võib see olla idüll, aga põlishiidlastele peaks elatist ja nende uutele põlvkondadele väljakutseid jaguma omaenda saarelgi.

Hiiumaa on näide Eesti riigi kiratsevast regionaalpoliitikast, õieti selle hoolimatust loovutamisest turu meelevalda. Kui saare elanike kunagise põhitöö, kalapüügi aluseks olnud kala on kadumas, kui teise suure tootmisharu, loomakasvatuse lõpplüli, tapamaja loodetakse avada Vaemlas alles tänavu (siiani veeti loomi Märjamaale või Rakverre), kui Hiiumaa piimatööstus ei suuda konkureerida saarlaste, ammugi mandrimeestega, siis tahaksin teada, mis on need hiidlaste ettevõtlusharud, mis oleksid ühtlasi osa sealsest elulaadist.

Edukas plastitööstus? Äripäev ongi mõned aastad tagasi nimetanud kogu maakonda plastimaakonnaks. Ei tahaks küll, et see jääks ainsaks Hiiumaa edulooks.

Ammugi on selge, et eriasendi tõttu vajavad Eesti saared omaette seadust. Seda on kuuldavasti innukalt, kuid Toompea tuimuse tõttu tulutult ajanud Saarte Kogu. 2003. aastal vastu võetud väikesaarte seadus suursaari, Saare-, Hiiu- ja Muhumaad ei puuduta, ehkki selle paragrahv 13 «Majandustegevuse toetamine saartel» võiks laieneda ka neile. 2009. aastal Tuleviku-uurin­gute instituudis tehtud saarte uuringu lõpparuandes tõdetakse, et «tegelikkuses ei ole Euroopa Liidu saarelisusega otseselt seotud erimeetmeid Eestis rakendatud».

Nõnda mõtlengi, et kas ei peaks hiidlased kogunema oma Stonehenge’i, Põhilise leppe kivihunniku juurde, et küsida meretaguselt Eesti riigilt, kas neil on üldse mõtet veel selle riigi koosseisus jätkata või peaks referendumiga taotlema Ahvenamaaga sarnast autonoomiat.