Mart Kalvet: Eesti erakondade uimastipoliitika – nokk kinni, saba kinni

Kanep. Foto: SCANPIX

End sõltumatuks uimastivaatlejaks nimetav peamiselt muusikuna tuntust kogunud Mart Kalvet kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti peaks liikuma narkopoliitika leevendamise, isegi legaliseerimise, aga mitte karmistamise suunas.

Eile ilmus kolm olulist dokumenti, millest igaüks avab omal moel rahvusvahelise uimastituru suuremat pilti.

ÜRO uimastite ja kuritegevuse büroo UNODC iga-aastane välkülesvõte uimastituru trendidest on kiretu kogum troostituid arve — keelatud uimasteid tarvitas tunamullu 230 miljonit inimest, probleemseid sõltlaseid on 27 miljonit, kokatarbimine taandub, samas kui kanepi, mustale turule jõudnud retseptravimite ja sünteetiliste «legaalsete narkootikumide» turg kasvab. Illegaalsed uimastid tapavad umbes 200 000 inimest aastas, alkohol 2,3 miljonit ja tubakas 5,1 miljonit jne. Sellist olukorda nimetatakse stabiilseks.

Endisi tipp-poliitikuid ja reformimeelseid avaliku elu tegelasi koondav rahvusvaheline uimastipoliitika komisjon GCDP üllitas seevastu aruande uimastivastase võitluse rollist HIV-epideemia levitamisel, kiites riike nagu Austraalia, Portugal ja Šveits, kus sõltuvust käsitletakse tervishoiu-, mitte kriminaalküsimusena, ja kus HIVi nakatumine läheneb nullile.

Nad kritiseerisid samas teravalt USAd, Venemaad, Hiinat ja teisi riike, mis töötavad vastu tõestatult tõhusatele HIV-ennetusmeetmetele ja kaasaegsele sõltuvusravile.

Lisaks avaldas rahvusvaheline algatus Count the Costs aruande The Alternative World Drug Report, milles eksperdid tõstavad esile uimastisõja «soovimatuid tagajärgi»: raiskamist ja majanduse õõnestamist, turvalise arengu pärssimist ja konfliktide õhutamist, metsade hävitamist ja keskkonnareostust.

Tähelepanu juhitakse kuritegevuse soodustamisele ja kurjategijate rikastamisele, rahvatervishoiu ohustamisele ja surmahaiguste levitamisele, inimõiguste kitsendamisele ning häbimärgistamise ja diskrimineerimise soodustamisele, mis uimastiseaduse jõustamisega paratamatult kaasnevad.

Eesti võhiklikud poliitikud

Jaanipäeval avaldas Postimehe arvamusveeb uimastipoliitika-teemalised usutlused kolme, eile lisaks veel ühe poliitikuga. Selgub, et nii sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur, IRLi kuuluv siseminister Ken-Marti Vaher kui keskerakondlane Yana Toom pooldavad katastroofilistest tagajärgedest hoolimata senise keelu- ja karistuspoliitika jätkamist.

Seda ajal, mil isegi UNODC möönab, et narkomaanide ennetus, ravi, rehabilitatsioon ja ühiskonda taaslõimimine on uimastiprobleemiga võitlemisel karistamisest tõhusamad meetmed.

Tõsi, ravist ja ennetusest räägivad meie poliitikudki — esimesest põiklemisi, teisest kas pealiskaudselt või haruldast võhiklikkust ilmutades.

Vaher ja Toom kirjeldavad šokikoolitust kui kiiduväärt ennetusmeedet: Toomi arvates tuleks lastele näidata, kuidas kanepisuitsetaja jõuab paari aastaga prügimäele surema, verine süstal veenis.

Võimalik, et sotsiaalkomisjoni esinaine ja siseminister pole tõesti teadlikud enamiku šokikampaaniate šokeerivast edutusest ja kontraproduktiivsusest, kuid «kaval» plaan valetada lastele, et uimastite mõju on ebameeldiv ja nende tarvitamine lõppeb paratamatult krahhiga, jätab küll mulje eluvõõrusest (kui mitte ebapädevusest) riigis, mille keskkoolilõpetajatest umbes pooltel on kanepi või muude illegaalsete uimastitega isiklik kogemus.

Üksteise võidu rõhutavad kõik neli poliitikut, et sõltuvusravi ei ole raha tuuldeloopimine, kuid ükski ei täpsusta, milline peaks olema tõhus sõltuvusravi-süsteem.

Kuna asendusravimil metadoonil on Eesti rekordilises narkosuremuses teadupärast oma roll, on ilmne, et süsteem lonkab. Šveitsi, Saksamaa, Hollandi, Taani ja teiste riikide diamorfiinipõhiste asendusraviprogrammide edukusest meie riigitüürijad ilmselt kuulnud ei ole või kuulda ei taha.

Kiiduväärsena tuleb esile tõsta tõika, et ministrid teavad, mis on naloksoon ja miks selle võimaldamine sõltlastele ja nende lähedastele on narkosurmade vähendamiseks hädavajalik.

Kui järgmisel aastal startivat pilootprojekti saadab edu ning naloksoon saab rohelise tule kogu riigis, on see esimene tõeliselt mõistlik samm Eesti narkopoliitikas sel sajandil. Kahju vaid, et vastava arusaamiseni jõudmine on nõudnud nii palju ohvreid.

Legaliseerimine on ühiskonnale kasulik

Mida poliitikuile aga andeks anda ei saa, on vankumatu tagurlikkus uimastiseaduste laiema reformimise vallas. Anvelt usub, et legaliseerimine tooks kaasa massilise narkoturismi ja «viiks olukorra veelgi enam kontrolli alt välja», täpsustamata, millel taoline arusaam rajaneb ning miks on parem, kui kontroll uimastituru üle kuulub kurjategijatele, mitte riigile.

Pevkur küll rõhutab vajadust ennetusele, ravile ja karistuspoliitikale suunatavate vahendite tasakaalustamise järele, kuid ei täpsusta, milline see tasakaal olla võiks — loodetavasti võimalikult erinev praegusest olukorrast, kus ennetus ja ravi kiratsevad, nende pürgimusi otseselt õõnestavale uimastiseaduste jõustamisele raisatakse aga mõttetult palju raha.

Portugali edukas eksperiment kõigi uimastite dekriminaliseerimise vallas võimaldas ressursse tõhusamalt ümber paigutada nii, et hakati tabama rohkem suuri narkoärimehi, samas kui sõltuvusravile pöördujate hulk mitmekordistus ja ravi edukusprotsent lakke hüppas. See tõik peaks antud valla spetsialistidele ju tuttav olema, miks sellest küll õppust võtta ei taheta?

Vange juurde

Vaher rõõmustab uimastikurjategijatele määratavate karistuste karmistamise üle, mis saatvat kuritegelikule maailmale signaali, et «vahelejäämise risk on tõusnud», jättes targu lisamata, et praktikas ei tähenda see muud kui uimastite tänavahinna tõusu, pisidiilerite suuremat rotatsiooni, vanglate suuremat ummistumist mittevägivaldsete kinnipeetavatega ning kõrgema astme uimastikaupmeeste tulubaasi hüppelist kasvu.

Toom läheb veelgi kaugemale, ihaledes absoluutset nulltolerantsi, andmata endale ilmselt aru, et väikeste koguste omamise kriminaliseerimine tabaks kõige valusamalt just tema esindatavat osa valijaskonnast: sotsiaalselt halvastikindlustatud, väikese sissetulekuga, eestikeelsest inforuumist ära lõigatud ja väheste alternatiivse ajaveetmise võimalustega kodanikke.

«Kui liiklusõnnetuste ja -surmade arv ei vähene, vaid pigem kasvab, siis on ju ebaloogiline lubada kiiremini sõita,» toob Toom paralleeli, hoomamata, et täpselt sama võib öelda oma aja ära elanud, tõestatult ebatõhusa karistuspõhise uimastipoliitika kohta.

Kui sada aastat kestnud keeluseadus pole uimastiprobleemi ja uimastisurmade hulka kahandanud, vaid hoopis kasvatanud, on selle jätkamine ebaloogiline — teame ju ajaloost, et ühe ohtliku uimasti – alkoholi – lauskeelustamine ei andnud soovitud tulemusi.

Range karistuspoliitika ei teeni mitte kusagil kellegi huve peale narkoparunite ja korrumpeerunud ametnike. Mittevägivaldsete uimastikurjategijate küttimine ja vangistamine pole kusagil osutunud tõhusamaks turu riiklikust reguleerimisest, mõtestatud ja koordineeritud uimastiharidus-, ennetus- ja võõrutustööst, vaid on neid igal sammul õõnestanud. Miks peaks Eesti olema erandiks?

Murrang tuleb

Võib-olla ei näe me globaalse uimastipoliitika murdepunkti veel tänavu või paaril järgmisel aastal — vana ešeloni erahimude ja -hirmude tähtsus on veel määrav, tunnetuslikud ebakõlad liiga suured ning tegelikkuse ees silmi sulgeda liiga lihtne.

Aga kindlasti saabub see paljude praegu riiki juhtivate inimeste elu- ja tööajal. Kui senised poliitikud kivinenud vaadetest enne ei loobu või kui meie pole endale valinud teadlikumaid, paindlikumaid juhte, saab meil olema vähe kaasarääkimisõigust selles, milliseks siinne uimastiturg täpselt kujuneb.

Praegustelt parlamendierakondadelt mingisugust uimastialast eesrindlikkust loota oleks aga nähtavasti rumal ning kuni Eestis pole uimastitarvitajate ja sõltlaste õiguste eest võitlevaid vabakondlikke ekspertorganisatsioone, on põhjust karta, et aprillis moodustatud uimastiennetuse valitsuskomisjonigi töö jääb vähetulemuslikuks.