Kompensatsioonimandaatide arv on vähenenud kolm korda.

FOTO: Liia Hänni

E-riigi Akadeemias e-demokraatiat arendav endine riigikogu liige Liia Hänni (SDE) kirjutab Postimehe arvamusportaalis Tõnis Lukase ideed kinnised üleriigilised valimisnimekirjad kaotada, et kui üks erakond proovib oma sisekliimat parandada valimisseaduse muutmisega, tuleb olla eriti ettevaatlik.

Erinevate valimissüsteemide katsetamisega on maailmas seni saadud üks kindel tulemus – ideaalset süsteemi pole olemas. Enne kui praegust valimiskorda muutma hakata, tuleb analüüsida selle toimet ajas ja selgelt sõnastada eesmärk, mida soovime saavutada.

Iseseisvuse taastamise järel on riigikogu valitud kuuel korral. Juuresolev tabel võtab kokku riigikogu liikmete mandaatide omandamise viisi. 

Isiku- ja ringkonnamandaadid jaotatakse, arvestades valijate toetust kandidaadile. Viimastel riigikogu valimistel pääses sel viisil Toompeale 82 rahvaesindajat. Oluliselt vähenesid kompensatsioonimandaadid 2003, aastal, kui eelnenud valimisseaduse muudatus võimaldas ringkonnas jaotada mandaadi, kui erakonna nimekiri sai seal vähemalt 75 protsenti lihtkvoodist ehk riigikogu koha jaoks vajalikest häältest.

Praegu tuleb kõigepealt küsida, kas tõepoolest on 19 kompensatsioonimandaadiga parlamenti pääsenud rahvaesindajat probleem, mida valimisseaduse muutmisega ravima hakata. Vaevalt.

Erakonna üleriigiline nimekiri on endiselt vajalik abimees, et riigikogu koosseis uueneks. Lisaks on üleriigilise nimekirja kujundamise põhimõtetest saanud omamoodi erakonna sisedemokraatia indikaator, mida tasub hoolega jälgida. Eriti ettevaatlik tasub olla juhul, kui üks erakond proovib oma sisekliimat parandada valimisseaduse muutmisega.

Postimees kirjutas pühapäeval, et Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv siseopositsiooniline aseesimees Tõnis Lukas soovib muuta riigikogu valimistel avatuks erakondade üleriigilised nimekirjad, mis tähendaks, et väga väikese häälte arvuga kandidaadid tänu parteide järjestatud nimekirjadele parlamenti enam ei pääseks.