Rainer Vakra: autod riigihankega

Rainer Vakra Foto: Peeter Langovits / Postimees

Niinimetatud Volvo-skandaali taustal tekib küsimus, kas riigikogul poleks otstarbekam korraldada parlamendiliikmete autode soetamiseks riigihange. Nii oleks tagatud maksumaksja raha otstarbekam kasutamine ning sõiduvahendit vajavad riigikogulased saaksid selle ka ametlikult soodsaima hinnaga.

Kehtiva korra kohaselt tasub kantselei autoliisingu, mis arvestatakse maha riigikogulasele ettenähtud kuluhüvitisest. Seega on reegel, et mida kallim on auto, seda vähem jääb raha teisteks tööga seotud kuludeks. Nii ongi kujunenud olukord, kus kantselei katab sõltumata auto maksumusest neli aastat saadiku autoliisingu kulud ja Toompea autoparklat kaunistavad valdavalt kõrgema hinnaklassi sõiduvahendid. Just nii mõtisklesin, kui istusin oma autosse, mis on samuti Mercedes. Tõsi, aut­o on aastaid näinud, mistõttu kulud on märkimisväärselt madalamad. Kuid ikkagi tekib põhimõtteline küsimus, miks ei sobi riigikogu liikmel sõita näiteks keskklassi Škodaga. Näiteks suurima opositsioonilise fraktsiooni esimehele Kadri Simsonile Škoda sobib.

Riigile oleks odavam, kui kantselei korraldaks riigihanke parlamendiliikmete sõiduautode kasutusrendilepingu sõlmimiseks, nagu seda tehakse riigikogu juhatuse ametiautodega. Praegu annab staatus lisaboonusena auto, mille hinnaklassi saab igaüks endale ise valida, määrav ei ole ka ökonoomsus, keskkonnasõbralikkusest rääkimata. Kas riigile poleks mitte odavam, kui saadikutele antaks tasuta aut­o kasutamise õigus? See tähendab, et sarnaselt paljude eraettevõtetega korraldame sõiduvahendite soetamiseks riigihanke. Nii võiksid uue riigikogu koosseisu alguses kõik autot vajavad saadikud sellest teada anda, et kantselei saaks võtta müüjatelt ja liisingufirmadelt pakkumised ning pärast koosseisu lõppu need autod tagastada.

Kui alustasin parlamendis tööd, pidin esimesel päeval töövahendit valides kaaluma väikse ekraaniga kergema või suure ekraaniga raskema sülearvuti vahel. Täpselt selline valik oligi: väike või suur! Ja kõikvõimalikud erisoovid oli igaühel võimalik lahendada iseseisvalt vastavalt oma võimalustele ja tahtmistele. Kellele pakutud mudel ei sobinud, sai ise oma kuludega osta just sellise arvuti, nagu ta soovis. Riigikogu kantselei korraldab arvutitele parima hinna saamiseks ühishanke. Miks ei võiks samamoodi toimida autodega?

Auto puhul võiks valikus olla näiteks kas automaat- või manuaalkäigukast ning kas sedaan või luukpära. Oleks ütlemata huvitav ülesanne ja võimalus automüüjatele panna näiteks pool riigikogust sõitma just oma toodanguga. Usun, et selline suure ostuhange kajastub kindlasti ka hinnasildil. Lisaks oleks riigikogu ausalt ja kõigile arusaadavalt ning üheselt mõistetavate reeglitega ühiskonnas eeskujuks, mitte vastupidi.

Kindlasti on riigikogus neid, kes ei vaja sõidukitoetust ja soovivad oma auto kulud ise katta. Nii on 101 saadiku hulgas ettevõtjaid, kes sõitsid enne, sõidavad ka praegu ja edaspidi kallima isikliku autoga. Lisaks on igati mõistetav, et riigikogu esimehe ja aseesimeste sõidukite puhul on tegemist Eesti Vabariigi esindusautodega. Riigihange annaks avalikkusele kindla teadmise, et parlamendiliikmete autode soetamisel on järgitud mõistliku rahakasutuse põhimõtteid.