Roomet Sõrmus.

FOTO: .

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus kirjutab, et kuigi toidutootmine on iga riigi jaoks strateegiline valdkond, kohtab Eestis liiga tihti retoorikat, et tegemist on justkui mingi kümnenda järgu teemaga.

Sel nädalal lõpeb allkirjade kogumine avaldusele, milles Eesti, Läti ja Leedu valitsusvälised põllumajandusorganisatsioonid nõuavad meie põllumeestele võrdseid konkurentsitingimusi Euroopa Liidu ühisturul. Professor Urmas Sutrop avaldas 18. juuni Postimehes arvamust, et sellise avalduse kirjutamine on demagoogia ja populismi musternäidis.

Kuna professor Sutrop keskendub arvamusartiklis vaid paarile kitsale põllumajanduspoliitilisele probleemile ja kasutab seisukohtade põhjendamisel üsna laialt levinud eluvaldkondade omavahelist vastandamist, siis leian, et põllumajandustoetuste teema vajab natuke põhjalikumat lahtiseletamist.

Kõigepealt tahan rõhutada, et ühispetitsiooni algatajate ja maaomanike vahele võrdusmärgi tõmbamine on põhimõtteline viga. Petitsiooni algatanud põllumajandusorganisatsioonid tunnetavad väga selgelt, et keerulised omandisuhted seoses kasutatava põllumaaga on üks tõsisemaid ohtusid meie toidutootmise tulevikule. Pea kaks kolmandikku põllumeeste kasutatavast maast on rendimaa, mistõttu maa- ja rendihinna tõus ei saa kuidagi olla Eesti põllumeeste huvides.

Kahjuks on tõesti täheldatav professor Sutropi kirjeldatud fenomen, et otsetoetuste tase ja põllumaa hind on omavahel seotud. Seetõttu üldises plaanis soovimegi nutikamaid toetusskeeme, mis tagaksid, et võimalikult suur osa maksumaksjate investeeritud rahast jõuaks just reaalse toidutootjani. Aktiivse tootja määratlemine ja passiivsete maaomanike välistamine toetusmeetmetest on käimasoleva reformi üks võtmeküsimusi.

Kuigi meie riigi pikaajaline eesmärk on maailmakaubanduse liberaliseerimine ning põllumajanduspoliitikas soovime otsetoetuste asemel suurema tähelepanu pööramist maaelupoliitikale (investeeringutoetused, keskkonnatoetused ja maapiirkondade elujõulisuse toetamine), siis reaalpoliitikas ei saa me kahjuks elada õhulossides ja unistuste maailmas.

Arvestades Eesti suurust ja mõjujõudu, ei saa me aktsepteerida mõtteviisi, et maailmakaubanduse liberaliseerimist alustame ühepoolselt Eestist ja vildaka otsetoetuste süsteemi esimesed katsejänesed peaksid samuti olema meie põllumehed. Liiga hästi mäletame veel, mida tähendab subsideeritud importtoidu turule tungimine.

Tahame tugevat Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat, kuid see saab tugev olla vaid siis, kui see on õiglane. Kuna karavan liigub vääramatult edasi, on meie arvates mõistlikum otsida võimalusi oma positsiooni parandamiseks selles suures mängus ja mitte jääda alistunult paremaid aegu ootama.

Loomulikult on meie põllumajandus- ja toidusektori jaoks võtmetähtsusega konkurentsivõimelise tootmisbaasi arendamine, olgu selleks siis tänapäevased laudad või maapiirkondade taristu. Senine praktika on näidanud, et lühikese aja jooksul tehtud massiivsed investeeringud tootmisbaasi on paljudel juhtudel viinud meie tootjad üsna tõsisesse võlalõksu.

Meie põhiliste toidutooraine tootjate majandusliku kestlikkuse ohustamiseks piisab vaid paarist 2009. aastaga sarnasest turukriisist. Just otsetoetused on kriisiolukordades andnud mõningast hingamisruumi ning on sektorit suurematest vapustustest päästnud. Selleks et suudaksime olla ka tulevikus peremehed omaenda maal, on meie põllumeestele vaja selget arenguperspektiivi. Vaid elujõuline põllumajandussektor suudab meelitada selle raske tööga tegelema piisavalt noori ning väldiks kahjuks juba alguse saanud ettevõtete ja põllumaade müüki välismaistele investeerimisfirmadele.

Üsna klassikaline on Sutropi väide, justkui sööksid põllumajandustoetused ära võimalused arendada tervishoidu, haridust, teadust või taristut. Kui põllumajanduse (sh ka mitmed maaelu valdkonnad) toetamiseks kulutab Euroopa Liit ühiseelarve kaudu 0,4 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis kõik teised eelnimetatud valdkonnad neelavad riigieelarvete kaudu suurusjärgu võrra rohkem raha.

Võrdluseks olgu toodud näiteks Eesti kaitsekulutuste kaks protsenti, haridusele kuluv seitse protsenti ja tervishoidu panustatav kuus protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Ma ei sea nende kulutuste vajalikkust kahtluse alla, selles pole küsimus. Kuigi toidutootmine on iga riigi jaoks strateegiline valdkond, siis Eestis kohtab liiga tihti retoorikat, et tegemist on justkui mingi kümnenda järgu teemaga. Nii kipub ka professor Sutrop põllumehi taandama pelgalt hõlptulu taga ajavateks niitjateks.

Samas moodustab põllumaa, mille eest küsitakse toetust vaid niitmiseks, umbes kümnendiku kogu toetusalusest maast. Valdavat osa meie põllumaast kasutatakse õnneks siiski toidutootmiseks. Põllumajandussektorit peaks nägema kui ühte osa riigi majandusest ja konkurentsivõimest, säästvast arengust ja julgeolekupoliitikast.

Kahtlemata põhjustab põllumeestele meelehärmi, et palju on Sutropi-sarnaseid maaomanikke, kes oma maade korraliku majandamise asemel hoiavad seda söötis või lasevad võsastuda. Kuigi meie esmaseks sooviks on põllumaa kasutamine rahvusliku rikkuse tootmiseks, pole ka maade hooldamine pelgalt hõlptulu teenimine, vaid see säilitab tulevastele põlvkondadele toidutootmise potentsiaali.

Maa raiskamist kohtame liigagi palju, nii on meil ligi 300 000 ha põllumaad kasutusest väljas ja halvemal juhul võsastumas. Kui 2004. aastal deklareerisid Eesti inimesed 1,2 miljonit hektarit põllumaad, siis möödunud aastal taotleti toetusi neist vähem kui 900 000-le.

Ilmselt pole kogu deklareeritud maad ei majanduslikult ega keskkonnahoidu silmas pidades mõistlik kasutusele võtta, kuid oleme oma Läti ja Leedu kolleegidega arvutanud, et kolme riigi peale kokku on meil vähemalt miljon hektarit põllumaad, mida võiksime oma rahva toitmiseks ja tulu tootmiseks kasutada. Selline ressursside pillamine ei taga kindlasti meie rahva heaolu, pigem vastupidi.

Kuigi professor Sutrop näib nii uskuvat, ei unusta me, et ELi pangad ei trüki iga päev raha juurde. Samuti pole meile märkamata jäänud, et Euroopas valitsevad kärpimise meeleolud. Usume, et otsetoetuste võrdsustamiseks leiab raha põllumajanduspoliitika enda eelarvest. Peaminister Andrus Ansip ütles 13. juunil riigikogus, et erinevate valdkondade rahastamine pole mingi vorstikauplemine, kus üks valdkond võidab ilmtingimata mõne teise arvelt. Ansipi sõnul tuleb iga probleem eraldi ära lahendada ja leida optimaalne lahendus.

Nii soovimegi, et meie rahvas oleks terve, lapsed saaksid hea hariduse, taristud oleksid korras. Kuid samuti soovime seda, et meie laudadel oleks hea ja kodumaine toit. Põllumeeste suured toetused pole kindlasti eesmärk omaette, tahame, et meie tootjatel oleks võrdsed võimalused pakkuda konkurentsivõimelist toodangut.

Paraku tähendab ELi liitumislepingus kokkulepitu Eesti põllumeestele, et nende toetused on 2013. aastal erinevatest arvestusmeetoditest tulenevalt umbes 20 protsenti madalamad kui 2012. aastal. Eesti põllumajandusettevõtted saavad tuleval aastal kokku umbes 30 miljonit eurot vähem toetusi. Toetuste vähenemine puudutab eriti valusalt just neid ettevõtteid, kes tegelevad aktiivselt põllumajandussaaduste tootmisega (piim, veise- ja lambaliha, teravili).

Professor Sutropi arvates on silmakirjalik muinasjutt, et otsetoetused hakkavad meie toidulauda kohaliku toiduga mitmekesistama. Viimased kaheksa aastat Euroopa Liidus on tõestanud vastupidist. Tänu Eesti liitumisele ELiga on meie põllumajandussaaduste väliskaubanduse puudujääk jõudsalt vähenenud, mis on toimunud sünkroonis põllumajanduse otsetoetuste suurenemisega.

Ometi näeme poodides, kuidas odavamad importtooted tõrjuvad kodumaist toidukaupa lettidelt. Kas kodumaise toote kõrgem hind on pelgalt meie tootjate ahnus ja saamatus? Vaevalt. Odav välismaine kanalihamass on tõrjunud koduturult eestimaise sealiha ja meil ei jätku piisavalt toidurukist oma leiva tootmiseks. Seda tahame muuta.

Peame põllumajanduse toetamist vaatama laiemas kontekstis. Mitte ainult EL, vaid kogu maailm toetab põllumajandust. Rahva toitmine on riigi julgeoleku küsimus. Eriti kontekstis, kus toidu tarbimisele maailmas ennustatakse lähikümnenditel 50-protsendist kasvu.

Kui Eesti ka ei ole Baltimaa, nagu professor Sutrop oma arvamuses viitab, on mul siiralt hea meel, et põllumajandustoetuste küsimuses on Eesti, Läti ja Leedu ühise eesmärgi nimel seljad kokku pannud. Nii on ka käimasoleva allkirjade kogumise kampaania käigus kümned tuhanded Eesti, Läti ja Leedu inimesed andnud oma toetuse põllumajandustoetuste võrdsustamiseks.