Priit Pullerits: laisad ja lollid?

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Ainult naiivne võib väita, et elus valitsegu täielik võrdsus. Aga kui lapsed alustavad võrdselt stardijoonelt ning tosin aastat hiljem iseseisvasse ellu astudes on ühed saavutanud pealtnäha võrdsetes oludes kolossaalse edumaa, saab vaid ignorant jätta küsimata, kui kaua lastakse sellisel ebavõrdsel olukorral kesta.

Neil, kes vaevusid pisutki süüvima eelmisel nädalal paljukajastatud koolilõpusündmustesse, ei saanud jääda märkamata, kui meeletult erinevad poiste ja tüdrukute õpitulemused. Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetas medaliga 25 noort, kellest ainul­t viis olid poisid. Üheteistkümnest kuldmedalistist olid tervelt kümme tüdrukud. Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetajad said kokku 22 medalit, millest vaid neli läksid poistele. Samuti üheteistkümne kuldmedalisti seas oli poisse kaks. Miina Härma gümnaasiumi 14 medalisti sekka mahtus vaid üks poiss, seitsme kuldmedalisti hulka aga ei ühtegi.

Need ei ole sugugi hoolega nopitud üksikud näited tõestamaks, kuidas koolisüsteem poisse vaeslapse ossa jätab. Tallinna koolides said poisid laias laastus vaid neljandiku kõigist medaleist, 244st 68. Kuldmedalite suhe oli enam-vähem samasugune – 106:29 tüdrukute kasuks. Tartus ja Tartumaal oli tüdrukute ülekaal veelgi suurem: 58 kuldmedalist said poisid vaid 12 ja 114 medalist 22.

Aga proovige sellest, kuidas koolisüsteem poisse piisavalt ei toeta, rääkida neile, kes võtnud võrdõiguslikkuse edendamise oma lemmikteemaks, palgatööks või südameasjaks. Heal juhul laiutavad nad käsi, aga pigem kostavad üleolevalt, et poisid arenevadki aeglasemalt ning ongi enamasti laisad ja lollid.

Samal ajal ei väsi võrdõiguslikkuse isehakanud eestkõnelejad ühelgi võimalusel nina peale hõõrumast, et Eestis on suurte firmajuhtide ja tipp-poliitikute seas naised vähemuses. Sedasi tekitavad nad endale õdusa ettekäände, miks poiste viletsatest õpitulemustest ei maksa numbrit teha: noormehed kappavad nagunii eluteel neiudest lõpuks mööda. Ja järeldavad: naiste hüvanguks tuleb kehtestada äris ja poliitikas kvoodid.

Mariannemikkolikult kvooditrummi tagudes vaigistavad nad tõsiasja, et räägivad parimal juhul vaid mõnesaja naise eest, kelle pürgimiskihk ja karjäärihimu kehutab küünitama kõige kõrgemate ametipostide järele. Kuid tõsiasjades, et poisid ei küüni koolis sama tublide tulemusteni nagu tüdrukud ja et tervelt kaks kolmandikku koolikohustuse mittetäitjatest on poisid, ilmneb probleem, mis puudutab kümneid tuhandeid. See probleem riivab Eesti tulevikku palju rohkem kui mõni naine riigikogus või näiteks Eesti Energia juhatuses. Kui teadmistepõhises maailmas saab hea haridus üha otsustavamaks, on tegemist tohutu Eesti inimvara raiskamisega, kui lasta tuhandetel poistel koolipõlves tütarlaste tüütuks-segavaks saateansambliks vajuda.