Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas nendib homme algava ELi tippkohtumise eel, et Saksamaa on oma kaardid lauale pannud ning kaasmängijatel pole palju valikuid.

Kaks asja otsustavad järjest lühemas plaanis selle, mis saab eurotsoonist ja Euroo­pa Liidust. Esiteks, kas ELi liikmesriikide juhid annavad endale aru, mis on kaalul; ning teiseks, kas ühendusel on liidreid, kes suudavad valikud teistele piisavalt lihtsaks teha.

Homme Brüsselis algavalt järjekordselt ELi tippkohtumiselt pole mõtet oodata üheselt mõistetavaid otsuseid. Selguse loomine ei ole ELi loomuses. Ühenduse refleksid on äraootavad, reageerivad, vastutust hägustavad piirini, kus see mõiste kaotab tähenduse. Mida tippkohtumiselt oodata võib, on loori kergitamine jõududelt, mille koostoimes ja kokkupõrkes EL praeguses kriisis tuleviku suunas komistab.

Nägijale peaks tippkohtumine pakkuma piisavalt materjali järeldamaks, kas, kuivõrd ning kauaks on ühendusel jäänud elulootust. ELi vastutusest loobumise taustal on järjest enam väliste tõlgendajate – esmajoones turgude – otsustada, mis ühendusest edasi saab.

Sel nädalal pani lõpuks kaardid lauale Saksamaa. Rahandusminister Wolfgang Schäub­le andis nädalakirjale Der Spiegel intervjuu, kus ta tavatu selguse ja haardega sõnastab selle, millega eurotsoonil tuleb nõustuda, et oleks võimalik arvestada Saksamaa rahvusliku rikkuse rakendamisega kriisivankri ette.

Selleks et Saksamaa hakkaks mingiski ulatuses tagama teiste riikide võlgu ja pangandussektoreid, on vajalik eelarveunioon, mis kohustuslikus korras jõustaks Saksamaa sätestatud kulutamisprintsiipe. Schäuble sõnades on ideaalis vaja Euroopa rahandusministrit, kel oleks õigus vetostada võla- ja puudujääginorme rikkuvate riikide eelarveid. Edasine laenamine oleks sellistel riikidel võimalik vaid euro­tsooni riikide ühisel loal.

Erinevalt varasematest üritamistest dikteerida eurotsoonile kasinusreegleid (nn fiskaallepe jms) väljub Schäuble visioon ELi olemasolevate (mittetoimivate) institutsioonide raamidest. Tegemist on Saksamaa visiooniga Euroopast ja tema tulevikust, mis kõik on osa ülejäänud Euroopale pakutavast ajaloolisest kokkuleppest. Eelarve- ja pangandusuniooni kõrval räägib Schäuble majanduspoliitilisest liidust, mille eesmärgiks jääb kaugemas perspektiivis sillutada teed poliitilisele liidule (korrates loogikat, millele rajati kümmekond aastat tagasi euro ise).

Orgaaniline roll on selles visioonis mängida lootusel, et tugevdada annab ELi kesksete institutsioonide demokraatlikku legitiimsust. Tõhustada tahetakse Euroopa Parlamendi toimimist ning otse valida ELile president (midagi palju enamat kui paljas Barroso ja Van Rompuy hübriid).

Viimane idee on juba eelmisest aastast Saksamaa juhtiva koalitsioonipartei kristlike demokraatide programmis. Et asjal on tõsi taga, sellele viitab Schäuble ennustus, et Saksamaal võib järgmise viie aasta jooksul aset leida ajalooline referendum uue ELi põhiseaduse osas.

See on pakkumine, mis Brüsselis on laual Hispaania ja Itaalia jaoks, kui need soovivad päästmist rahaturgude kerkivate intresside käest. Kuid see on ka pakkumine, mille suhtes tuleb oma suveräänset tahet väljendada kõigil ELi liikmesriikidel, kuna Saksamaa visioon väljub rahaliidu piirest. Ühise tahte loomise dünaamika (või puudumine) on taust, millele hakkab lähikuudel üha reljeefsemalt kangastuma ELi saatus.

Aega on Euroopal oma saatuse enda kätesse võtmiseks jäänud vaid mõni kuu. George Soros osutas paar nädalat tagasi Financial Timesis, et Saksamaal on võimalik ELi suunal ekspansiivset head tahet üles näidata sügiseni, mil kontinendi majanduse aeglustamine hakkab mõjutama ka tema elanike heaolu.

Omaette faktor on 2013. aasta valimised – 2009. aastal paralüseeris sisepoliitika Saksamaal riigi Euroopa-poliitika.

Ülejäänud Euroopa vaatepunktist oleks lühinägelik kohelda Saksamaa visiooni majandusliku gambiidina, millele on külge riputatud üksikud poliitilised ja põhiseaduslikud kaunistused. Euroopa Liit on osa Saksamaa mälupoliitikast ning riigi juhtivad poliitikud ja ametnikud on sellest teadlikud.

EL ja euro pole olnud ainult hind, mida Saksamaa pidi maksma taasühendamise eest. Need on ühtlasi kindlustuspoliisid mineviku vastu. On tähelepanuväärne, et Schäuble valis Spiegeli intervjuus ajalooliseks viitepunktiks Berliini müüri langemise. Schäuble tunnistab, et 1989. aasta alguses, mil ta oli Saksa LV siseminister, arvas ta, et müür võib heal juhul kaduda kümne aastaga. Tegelikult läks veidi enam kui kuus kuud. Võrdluse näilise optimismi all veikleb ajaloolise koorma taju: võimalik on alati palju enam, kui võib tunduda, ent võimalusest tuleb kinni haarata.

Panused on kõrged, sest kaalul on äärmiselt palju. Schäubl­e lubab endale alalhoidlikult nentida, et eurotsooni lagunemine seaks otsese löögi alla ELi ühtse siseturu ja Schengeni viisaruumi. Eesti jt Ida-Euroopa poliitikutel, kel on raskusi euro­tsooni ja ELi vahelise nabanööri tähtsuse visualiseerimisega, võiks siin olla järelemõtlemise koht.

EL on alati olnud enam kui liidetavate summa ning see, mis praeguses kriisis on ohus, on see euroopalik fluidum, mille loomiseks on kahe põlvkonna jooksul väga kannatlikult investeeritud väga palju poliitilist energiat. ELi lisaväärtus – ka meile – on poliitiline kapital, mis seda üha enam aja vaimule jalgu jäävat idealistlikku konstruktsiooni püsti hoiab.

Valedes oludes kulub see kapital kiiremini, kui kasvab Kreeka võlakoorem. Panuste suurusest annab aimu Angela Merkeli refrääniks kujunenud hoiatus, et Euroop­a ei ole immuunne sõja vastu. See kõlab meie praegustes oludes liialdusena, kuid pigem illustreerib ühe Ida-Euroopa juurtega poliitiku mõtestatud ajaloolist aupaklikkust Euroopa projekti ees.

Alahinnata ei tohi Saksamaa enda poliitilise klassi ees seisva väljakutse suurust. Siseriikliku poliitilise profiidi diktaat muudab liigagi lihtsaks nietzscheliku manöövri, milles võlg võrdub süüga ning karistus süü eest ongi kogu ajaloolise mälu ulatus ja muu moraalita sisu.

Euroopa Liit on Saksamaale olnud lunastuseks mütoloogilisest ürggermaani Urthi kaevust, mis tõukab olevikku mineviku ettemääratust (saatust), millest pole mingit pääsu. Saksamaa praegune juhtkond tundub oma õlul olevast vastutusest vägagi teadlik olevat ning ülejäänud Euroopal on palju halvemaid valikuid, kui Saksamaad selle vastutuse kandmisel aidata.