Toomas Trapido: riigikogutööle piisaks neljast kuust aastas

Toomas Trapido Foto: Peeter Langovits

Praeguseks parteitu endine riigikogu liige Toomas Trapido kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et riigikogutööle ei kulu tervet aastat ning soovitab muuta parlamendi kahekojaliseks. Teine koda võiks tekkida kogukondade esindajatest ning olla nii 500-1000-liikmeline.

Veel mõne aastakümne eest võis olla adekvaatne eeldus, et ühiskonnas on selgelt eristuvate huvidega grupid, kes sõnastavad oma seisukohad, misjärel inimesed valivad nende hulgast endale esindajad, kes siis neli aastat oma programmi ellu viivad ning sel ajal kodanikel sisuline mõjutamisvõimalus puudub. Tänapäeva tehnoloogia, mobiilsuse ja üldise elukorralduse valguses on neljaks aastaks enda hääle täielikult äraandmine kuidagi absurdne.

Lisaks on pidevalt muutumas riigikogu roll, sest üha enam olulisi otsuseid tehakse ELi institutsioonides ja teisalt areneb kodanikuühiskond, kes tahab üha enam kohalikul tasandil ise oma asju korraldada, näiteks otsustada kooli olemasolu üle.

Nende kahe arengu tulemusena on riigikogu roll kahjuks vähenenud. Kahjuks sellepärast, et riigikogul on võimalus võtta ise rohkem initsiatiivi Eesti arengu suunamisel, aga siiani on see minu kogemuse põhjal olnud küllaltki tagasihoidlik. Riigikogu algatusvõime ei sõltu eriti valimisseadusest või selle muutmisest.

Nii et riigikogu enda valimises mina revolutsioonilisi muudatusi ei pakuks, küll aga võiks kaaluda riigikogu liikme töö muutmist osalise koormusega tegevuseks. Kui riigikogu tuleks kokku nt neli korda aastas kuuks ajaks või muus tihedamas formaadis, võiks eeldada suuremat keskendumist oluliste küsimuste lahendamisele.

Küll aga teen ettepaneku tõsiselt mõelda kogukondade suurema osalusvõimaluse loomisele nii piirkondlikul kui riigi tasemel.

Näiteks võiks reaalselt mõelda parlamendi teise koja moodustamisele, kuhu kuuluksid erinevate kogukondade valitud esindajad. Sellises kojas võiks olla 500-1000 inimest ning füüsiliselt võiksid nad kokku saada 1-2 korda aastas, ülejäänud aja käiks töö üle interneti.

Sellise koja pädevuses oleks riigi pikaajalisemate sihtide seadmine koos riigikoguga, sõnaõigus riigieelarve jt vahendite jaotamisega seotud dokumentide vastuvõtmisel. Selline koda vähendaks oluliselt erakondlikkust, sest sinna osutuvad inimesed valituks rohkem reaalsete tegude kui reklaamikampaaniate tõttu.

Kui võtta eesmärgiks, et kulud ei suurene, siis saaks minu arvates mõlema koja töö täiesti olemasoleva eelarvega vajalikul määral rahastada.

Igal juhul on arutelu selle üle, kes ja kuidas Eestis otsuseid teeb, ülimalt vajalik, sest vastasel korral hääletab üha enam inimesi kas jalgadega, Eestist lahkudes või siis teistpidi, üldse mitte valimiskasti juurde minnes.

Nende sildistamine ignorantideks, ebapatriootlikeks jt sääraste nimedega ei aita aga kuidagi olukorra paremaks muutumisele kaasa.

Eesti riigijuhtimist on sel sajandil, erinevalt üheksakümnendatest, valitsenud mingi hirm saavutatu kaotada, aga praeguses päevadega muutuvas maailmas kaob saavutatu just siis, kui lõpeb edasiminek ning uute võimaluste nägemine ja katsetamine.

Mis aga puutub Tõnis Lukase ettepanekusse kaotada ära suletud valimisnimekirjad, siis sellesse suhtun hästi, sest see on kindlasti samm õiges suunas. Eeltoodut silmas pidades küllaltki väike samm, aga arvestades Eesti esinduskogu valimissüsteemi teatud kivistumist ning minevikku kinni jäämist on iga ettepanek selle kaasajastamiseks teretulnud.