Ajakirjanduses palju räägitud mittetraditsiooniliste transpordikütuste, eelkõige elektri ja maagaasi kasutamise majanduslikust mõttekusest. Julgen väita, et suurem osa meedias viidatud kütuseliikide vahetamisest tulenevast majanduslikust efektiivsusest on tingitud riigi maksupoliitika ebaloogilisusest.
Mootorikütuste hind koosneb maailmaturuhinnast, müüja kulust ja kasumimarginaalist ning maksudest, viimastest on olulisemad aktsiis ja käibemaks. Aktsiisist rahastatakse teede korrashoidu ja uute taristuobjektide ehitust. Transpordikütusena kasutatavate maagaasi ja elektri puhul see komponent aga puudub, mistõttu on gaasi ja elektri kasutamine autokütusena ka ebaproportsionaalselt soodne. Kõike seda korralikult reguleerimata maksusüsteemi pärast.
Muidugi võib öelda, et probleemi ju pole, elektritranspordi osa on nullilähedane ning nii elektri kui maagaasi kasutamine on traditsioonilistest kütustest keskkonnasõbralikum. Tõsi, kuid mis saab Eesti teede kvaliteedist siis, kui oluline osa tarbijaid sõidab kütusega, mille hinnas ei ole aktsiisikomponenti?
Üks võimalik lahendus oleks transpordikütuste maksureform. Kütuseaktsiisi reformi lähtekoht peaks olema kõigi kütuste võrdne kohtlemine. Esiteks tuleb kõigile transpordis kasutavatele kütustele lisada ühtse põhimõtte alusel määratud keskkonnamõjul põhinev aktsiisikomponent (näiteks kütuse kasutamisel emiteeritud CO2 alusel – see ei arvestaks kütuse tootmisel emiteeritud gaase, sest neid on juba maksustatud tootmisel).
Teiseks tuleb kõigile kütustele määrata ühesugune energiakomponendi aktsiis, mis maksustab ühelaadselt kütuse energiasisaldust. Näiteks võiks olla kõigi kütuste 1 kWh olla aktsiisimaksustatud 1 sendiga, praegu on see näiteks bensiinil 4,73 senti ja vedelgaasil 1,05 senti kWh kohta.
Selline maksustamine annab eelise puhtamate kütuste ja efektiivsemate mootorite kasutajatele ning tagab maksude laekumise ka siis, kui liiklusesse on jäänud vaid väga puhtaid kütuseid kasutavad transpordivahendid.
/nginx/o/2012/06/26/1184434t1haff8.jpg)