Egiptuse uue presidendi võimalused on sõjaväe käes

See, milliseks muudab araabia kevad Egiptuse, on pärast Mubaraki kukutamist möödunud aasta veebruaris olnud enam-vähem ette arvamatu. Läänemaailma optimistlikud demokraatia-ootused jahtusid, kui Moslemi vennaskonna valimisliit tänavu jaanuaris parlamendivalimiste võitjaks kuulutati. Pika puiklemise järel tühistas Egiptuse sõjaväeline valitsus mais 1981. aastast kehtinud eriolukorra. Just enne presidendivalimiste otsustavat vooru kuulutas konstitutsioonikohus – Mubaraki poolt nimetatud kohtunikud – parlamendivalimised ebaseaduslikuks.

Selles ettearvamatuses oli põhjust spekulatsioone vältida, kuni presidendivalimiste võitja on väljakuulutatud. See sündis üleeile ja Egiptusel on nüüd uus, peaaegu demokraatlikult valitud president Mohamed Morsi, Moslemi Vennaskonna kandidaat.

Morsi poliitiline taust annab alust karta poliitilise islami juurutamist, mis Lähis-Ida küdevale katlale aina hagu annab. Teisalt aga on mitmed analüütikud osutanud, et Morsi toetus  polnud nii ülekaalukas, et ta saaks endale kompromissitust lubada – paljud andsid talle hääle, et olla eelmise režiimi vastu, mida esindas vastaskandidaat, Mubaraki viimane peaminister Ahmed Shafiq. Samuti on nii sisepoliitiline ebastabiilsus kui ka üldine majanduskriis laastanud Egiptuse majandust, mis võiks uut riigipead suunata pigem stabiilsust otsima.

Selles olukorras on oluline, kelle nimetab Morsi peaministriks. Üks, kellest kandidaadina räägitakse, on ÜRO tuumaagentuuri endine juht, Nobeli rahupreemia laureaat Mohamed ElBaradei. Nende ridade kirjutamise ajaks polnud ElBaradei ise seda võimalust veel kommenteerinud. Ometi tasub meenutada, et ElBaradei keeldus Egiptuse presidendiks kandideerimisest, sest põhiseadust veel polnud ning ta ei teadnud, milline saaks olema presidendi võim.

Põhiseadust pole ikka veel ja selle kirjutamise on enda kätte võtnud sõjavägi. Ning nii jõuame veel ühe olulise, kuid tundmatu tegurini – Egiptuse armee, mis on riiki sisuliselt juhtinud kogu Mubaraki aja ning kes on ka pärast viimase võimult lahkumist jätnud enese kätte kõik mõjuvõimu hoovad. Kindralitest sõltub see, kas ja mida uus president üldse teha saab. Kuigi Põhja-Aafrika riikidele on demokratiseerumisel eeskujuks toodud Türgi mudelit, ei pruugi see siin rakenduda, sest sõjaväelise valitsuse revolutsioonijärgsel perioodil tehtud otsustes paistab selgelt välja püüd oma positsiooni iga hinna eest hoida.  

Niisiis on Mohamed Morsi kuulutamine Egiptuse presidendiks vaheetapp pikas ja segaste tingimustega maratonis, mille finiš on jätkuvalt ebaselge. Muretsemiseks on põhjust küllaga, sest värske president ütles eile usutluses Iraani uudisteagentuurile, et tahab tugevdada suhteid Teheraniga «tasakaalu loomiseks regioonis».

Loodetavasti on Morsi eesmärk siiski stabiilsus regioonis ning loodetavasti suudab ta täita vähemalt lubaduse olla kõigi egiptlaste president, ka nende oma, kes Tahriri väljakul diktaatori lahkumist nõudsid.